Riina Oruaas: teater NO99 teekond arhetüüpide maale (18)

Eesti Vabariigi sajas aastapäev on niivõrd tugeva tähendusega sündmus, et ootused 24. veebruari pidustustele olid ülimalt kõrged. NO99 on teater, kelle käes nii sõnast kui kaamerast saab skalpell, millega lahatakse aktuaalseid ühiskonnaprobleeme ja valukohti. Seda teatrit aastapäeva lavastama kutsudes võis kindel olla, et mugavat tulemust oodata ei tasu. Lavastuse tegelik tähendus ilmneb muidugi ajas, kuid tekkinud diskussiooni järgi otsustades ei jätnud see kedagi külmaks.

Üks suurimaid väljendatud pettumusi «Teekonna» vastuvõtu meediakajastuses on selle «säästulahendus»: tegu oli eelnevalt salvestatud, mitte kohapeal sündinud kontserdiga. ERMi sillapealse karge ilu vajab esile tulekuks avarust. Nädal enne aastapäeva etendus sealsamas Tartu Ülikooli kooride kontsertlavastus «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd» (lavastaja Jaanus Tepomees, juhatasid Triin Koch ja Kuno Kerge), kus mängiti klaaspindade valgusefektide ning sise- ja välisruumide ambivalentsiga. Tekkinud atmosfäär oli diskreetne, aga mõjus, kuigi sillapealsel oli koos publiku ja kooridega vähemalt 600 inimest. Presidendi vastuvõtu ajal oli ERMis külaliste, kooriliikmete ja korraldajatena paar tuhat inimest, lisaks massiive kogus metalli ja plastmassi igasuguse tehnika näol. See on hoopis teistsugune olukord, mille lavastamine on juba iseenesest keeruline. Efektse, nii kohapeal kui ülekandes jälgitava multimeediaetenduse loomiseks on parim keskkond neutraalne ja tehniliselt funktsionaalne, mitte ERMi esteetiliselt suveräänne arhitektuur. Seetõttu on NO99 valik materjal eelnevalt valmis salvestada täiesti respekteeritav. Kohapealse keskkonna organiseerimisega suudeti ometi luua laulupeo-sarnane õhkkond, kui tänu selge lava-saali vastanduse kaotamisele ja president Kersti Kaljulaidi sümboolsele sammule kooriliikmeks astuda sulandus kogu rahvahulk üheks suureks ühendkooriks.

Kummastav oli aga jälgida «Teekonna» žanri ja stiili pärast tekkinud vastuvõtutõrkeid. Selle asemel, et näha tähendust ühest meeleolust või žanrist teise liikumisega loodud pinges, püüti teost lahterdada endale sobivatesse raamidesse. Selle asemel, et hüüda «See pole film!» või «See pole teater!», võiks öelda, et see on film, teater ja muusika, aga ka eesti kirjandus, olemata puhtal kujul ükski neist. «Teekond» tugineb meie ajastule omasele meediumite, stiilide ja žanrite segamisele. Tervik tekib idee, mitte vormi tasandil ning meisterlikkust ei näita mitte ainult (tegelikult äärmiselt harva esinev) žanripuhtus, vaid võime kunstiliike tähenduslikult põimida. Kahetsusväärselt on just püüd ühendada muutunud eri kunstivaldkondade esindajate lõhestajaks

«Teekonnas» ristuvad niisiis kolm telge, mis läbivad eesti kultuuris arhetüüpseid asupaiku – inimesekeskne (küla), religioosne (maamuld ja kirik) ning looduslik (mets).

«Teekonda» kandsid peamiselt visuaalne ja muusikaline dramaturgia, mille koostöös tekkisid nii arhetüüpsed kui ka päevakajalised kujundid. Lavastuses kolm omavahel põimitud lugu viisid ka kolme eriilmelise kulminatsioonini. Kõigis lugudes oli esil suhe teispoolsusega, aga ka leevendus ja lepitus muusika näol. Ühest peopaigast teise liikuvate näitlejate teekonnal tuli kirjandustekstide kaudu nähtavale inimühiskonna mustem pool. See osa kulmineerus ekstaatilise setu tantsu, Eva Kolditsa jutustusega tädist ja Mats Traadi «Meie ema palvega». Uue Kristjan Jaagu ehk Jörgen Liigi teekond Riiast Tartusse leidis sümboolsel tasandil aset vertikaalteljel, purjus peaga nähtud maavaimust religioosse pühaduseni. Saatejuhi Rea Lesti teekond oli kohtumine hetkel kõige aktuaalsemaga – hirmuga kaotada side meile nii omase metsaga ja metsa surmaga. «Teekonnas» ristuvad niisiis kolm telge, mis läbivad eesti kultuuris arhetüüpseid asupaiku – inimesekeskne (küla), religioosne (põllumuld ja kirik) ning looduslik (mets). Kõik lood jõudsid muusika kaudu üleva lõpplahenduseni, aga igas loos oli midagi, mis tõi selle sümbolite keelest maa peale tagasi. Oli see Läti õlu, rahvusvärvides šokolaadid või lugu saja-aastasest tädist, kes oli muuseas päriselt olemas. Ta oli üks kange Virumaa naine ja kogu perekonna ilmasammas.

«Teekonna» lõpuakordidena jäävad kõlama palve inimeseks saada ja jääda, aga ka lepitus ja isegi teatav koomika Jörgen Liigi metsikus «Balli»-tantsus. Ülev tundetoon pole üldiselt kriitilise hoiakuga NO99 puhul sugugi tavapärane. Paraku mõjutas aastapäevavastuvõttu teatri ümber tekkinud negatiivne foon, ilma milleta oleks ka lavastuse mõtestamine olnud rahulikum. Avalik arutelu on ometi tekkinud ning kuigi „Teekond» ei ole oma mastaabilt võrdne «Ühtse Eesti suurkogu» või «The Rise and Fall of Estoniaga», toob ta nähtavale sümbolid, millel on koht käimas olevas diskussioonis rahvusliku identiteedi üle.