Intervjuu USA orkestrijuhiga: külm ilm, kehvad teed ja ilus eesti keel

Eilsel juubeliparaadil mängisid Eesti kaitseväe-ja politseiorkestri kõrval ka Ameerika Ühendriikide pillimehed. USA Euroopa vägede paraadorkestrit juhtis kolonelleitnand Dwayne Milburn. Doktorikraadiga Milburn oskab mängida klaverit, orelit, klarnetit, trombooni ja viiulit, kuid paraadil seisis ta 29-pealise orkestri ees ja kontrollis olukorda. 

Kui mina paar aastat tagasi esimest korda Ameerika Ühendriike külastasin, polnud paljud Eestist midagi kuulnud. Üks Texase pereisa arvas, et teen oma päritolu kohta nalja. «Ha-ha, hea nali. Ma olen filmi «Koopamees » (Encino Man. 1992. USA) näinud küll. See pole ju päris riik,» ütles ta.

(Komöödiafilmis "Koopamees" ärkas ürgajal elanud koopamees üles nüüdisaegses USAs ning jälgede segamiseks ütles, et on pärit Eestist.)

Milburn võtab kahe käega peast kinni ja raputab pead. Kõik sõjaväelased peavad enam-vähem geograafiat tundma. Mõnikord tõesti ameeriklased ei tea selliseid asju, aga meil on see kohustus. Meie esindame oma riiki, ükskõik mida teeme. See oleks tõesti halb, kui sõdurid ei teaks, kus nad on. 

Milliseid väljakutseid Eesti Teile valmistas?

Lisaks sellele, et siin on tõesti nii külm? Milburn naerab. Kui mehed pole harjunud sellise külmaga mängima, siis see ei pruugi lihtsalt hästi kõlada. Eesti orkestrantidel oli eelis, nemad mängivad sellise ilmaga koguaeg. Aga nad aitasid meid välja ja laenasid ainet, mida pillidele määrisime.

Teine asi on see, et oleme natukene ära hellitatud USA ja Saksamaa kiirteedega. Baltimaades ringi sõites oleme sattunud autoteedele, mis on kohati päris «huvitavad». 

Kuidas selleks kõigeks valmistusite?

Esimese asjana tellisime külma ilma jaoks korraliku varustuse. Tellisime kõrvakatted ja spetsiaalsed huulikud puhkpillidele. Kui külma ilmaga huuled vastu metalli panna, siis on ju teada, mis juhtub.

Kui saime noodid kätte, siis mängisime need läbi. Need pole väga erinevad meie tavalisest repertuaarist. Aga need vajavad Eesti orkestritega koos mängimist. Näiteks, Eesti hümni noot ütleb, et võta see tempo ja mine nii. Aga eestlased mängivad ikkagi natukene omamoodi: mõnes kohas aeglustatakse, teises kohas minnakse jälle kiiremini.

Nii et Eesti hümn on kõigil selge.

Oojaa, me oleme tegelikult Eesti hümni Saksamaal rohkem mänginud kui Eestis. Igakord, kui tähtis Eesti külaline tuleb Saksamaale, siis on väike tseremoonia. Kindral tervitab külalist, mängime Eesti ja Ameerika hümni.

Ja inimesed teavad üle maailma Eesti tantsu- ja laulupeo traditsiooni. See on tõesti tuntud asi muusikamaailmas. Minu üks õppejõud oli eestlane, aga tema tundis rohkem huvi Ameerika vastu, kui tahtis Eestist rääkida. Muusika kohta tahaksin kindlasti rohkem teada saada.

Millised on emotsioonid pärast paraadi?

Võimsad! Päris palju inimesi tuli vaatamata külmale ilmale kohale. Mõned seisid mäe peal, teised tänaval. Järelikult on see üritus, see paraad, see päev, inimeste jaoks midagi erilist. 

On tunda elevust, mis on alati suure juubeli puhul õhus. Olla siin sajandal aastapäeval on au. Eestlased on tõesti väga uhked oma riigi üle. Iseseisvus, vabadus - need on võimsad sõnad ja mõjuvad ka meile.

On Eesti kõige külmem koht, kus te olete mänginud?

Ei ole! Veel külmem oli president Bill Clintoni teise ametiaja inauguratsiooni proovis kell kuus hommikul. Seal oli tõesti meeletult külm.  Aga oleme mänginud ka Alaskal ja mujal.

Meenub, et Donald Trumpi suurel inauguratsioonil mängis orkester lugu, mis Eesti versioonis palju rahvalikum ning sobiks pigem baaris laulmiseks. Eesti keeles on loo nimi „Kalle Kusta“, teil Battle hymn of the republic.

Jaa, mõnes teises riigis mängivad nad seda jalgpalli võistlustel ja baaris mõningate muudatustega. Aga meie jaoks on see üks suuremaid patriootlikke lugusid, mille juured on meie Kodusõja juures. Kindlasti ei ole see meie jaoks joomalugu.

Mõni nädal tagasi tõusis Eestis arutelu selle üle, kas on õige korraldada kontsert Eesti sajanda sünnipäeva aastal, kus noored laulavad nõukogude estraadi. Nende noorte suhe tolle aja lauludega on teistsugune kui vanemal põlvkonnal. On muusika midagi, mis on poliitikast üle, võtad seda eraldiseisvana, või pead tähtsaks ka taolisi ajaloos kujunenud tähendusi?

Vahepeal saavad kõige süütumad lood teises kohas ja teises ajas uue tähenduse. Muidugi kirjutatakse muusikat poliitilistel põhjustel ja see seos loo ja ideoloogia vahel jääb. Aga tähendused võivad muutuda pöördeliselt. Näiteks Ameerika hümni juured on ju vana populaarse joomalaulu juures. Enne hümniks kuulutamist lauldi seda hoopis teiste sõnadega. 

Millised emotsioonid ja mõtted koju lähedastele kaasa viid?

Pere on mu reisimisega harjunud. Kui ma kuhugi lähen, siis ma annan ka emale teada, muidu hakkab ta muretsema. Kui ma emale ütlesin, et lähen Eestisse see nädal, vastas ta vaid: „see on tore“ (thats nice) . Ta teadis, kus Eesti on. Täna (eile) lähen ma linna peale jalutama ja pildistama. Aga mida rohkem ma Euroopas ringi reisin, seda enam mõistan, et kuigi keeled on erinevad, on inimestes rohkem sarnast kui erinevat.

Kui sa vaatad siit Palace hotelli aknast välja Vabaduse väljaku poole, siis mida sa näed? Kui palju on siin läänelikku ja kui palju nõukogude aegset?

Ma arvan, et näen rohkem lääne mõjutusi. Aga ajaloo jälgi on näha ja see on hea. Mis mulle väga meeldib, on see, et ma ei näe palju inglise keelt. Siin hoitakse oma keelt. Miks ma peaks üldse tahtma reisida, kui tulen lennukilt maja ja kõik on samasugune nagu kodus. 

Kus on tasakaal tähenduste konserveerimise ja muutustele avanemise vahel? 

Kui otsustatakse sulgeda end niivõrd, et enam ei vaata, kuhu maailm liigub, siis see on tasakaalust väljas. Või kui loobutakse kõigest sellest, mis siin on ja minnakse kaasa välismaailma trendidega, ka see pole hea. Pole ideaalset ette antud keskteed, selle loomine on pidev protsess.

Eesti riik loodi sada aastat tagasi, aga inimesed on ju siin olnud tuhandeid aastaid. Ma arvan, et see võiks anda inimestele kindlust. Ma usun, et ka tuhande aasta pärast on Eesti olemas, aga hoopis teistsugusena kui täna. Muide, see pikk ja põnev ajalugu on see, mis Ameeriklasi Euroopa juures võlub.

Milburni jutu katkestab telefoni tulnud teade, et Eesti kiiruisutaja Saskia Alusalu võitis olümpiamängudel kiiruisutamises neljanda koha. Milburn õnnitleb ning soovib head juubeli- ja olümpiapidu. Milburn lubas orkestri kodukohta Saksamaale jõudes võtta aeg maha, sest Saksamaa lülitas ju jäähoki poolfinaalis välja USA suurrivaali Kanada. Omamoodi võit seegi.