/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2018/02/23/7621985t1h30a3.jpg)
Maausulised ei ole rahul sellega, et uue muinsuskaitseseaduse eelnõust on välja jäetud looduslik pühapaik kui eraldi mälestise liik ning leiavad, et looduslikud pühapaigad vajavad seaduse kaitset.
Maausulised tahavad looduslikele pühapaikadele seaduse kaitset
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maausuliste ühendus Maavalla Koda teatas, et nende esindajad ei saanud neljapäeval aset leidnud arutelul, kus kõne all oli uus muinsuskaitseseadus, ametnikelt vastust küsimusele, miks ja kuidas kadus juba eelnõu väljatöötamiskavatsuses kavandatud mälestise liik
Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm nentis, et looduslikkude pühapaikade kaitse jääb loomu poolest muinsus- ja looduskaitse vahelisse alasse. «Kümnekonna aasta jooksul toimunud ekspertide arutluses jõuti kompromissini, et muinsuskaitseseaduses tuleb hiite ja muude pühakohtade jaoks kehtestada omaette mälestise liik. Nüüd on see järsku eelnõust välja jäetud ning pühapaigad loetud arheoloogiamälestisteks nagu seni,» sõnas Ignõmm.
«Looduslikel pühapaikadel on tegelikult arheoloogiaga vähe tegemist ning nende lugemine arheoloogiamälestisteks on varem tekitanud praktilisi probleeme. Maausulised nõuavad mälestise liigi taastamist,» sõnas Ignõmm.
Koda edastas kultuuriministeeriumile ettepaneku taastada seaduseelnõus looduslik pühapaik mälestise liigina.
Koda toob esile, et 1925. aasta muinasvarade seadus määratles kaitstavate mälestistena loodusmuinasvarad, nagu ohvrikivid, ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad. Nõukogude ajal võeti looduslikud pühapaigad muinsuskaitse alla arheoloogiamälestistena ning osa pühapaiku looduskaitse alla.
Maavalla Koja hinnangul tuleks juba muinsuskaitse all olevate pühapaikade tarvis sätestada seaduses looduslik pühapaik omaette mälestise liigina ning see eelnõu kooskõlla väljatöötamiskavatsusega.