Vabatahtlikud merepäästjad saavad õiguse siseneda loata võõrale territooriumile

Kui seni on vabatahtlikud merepäästjad tegutsenud mittetulundusühingutes täiesti iseseisvalt oma kulude ja kirjadega, siis uus eelnõu annab nende tegevusele seadusliku jõu.

Igal aastal on sajad harrastuskalamehed kevadeti ja sügiseti mere-või järvejääl hätta sattunud, kuna pole arvestanud jäälemineku keelu ja ebasoodsate ilmastikutingimustega. Suviti aga tuleb päästjatel sageli appi tõtata harrastusmeresõitjatele, kes on kas madalikule sõitnud või tugeva tuule või mootoririkke tõttu hätta sattunud. Mullu oli Eesti veekogudel kokku 179 otsingu- ja päästejuhtumit.

Paraku on kohti, kus politsei- ja piirivalve tegevussuutlikkus on väiksem ja seal võiksid just vabatahtlikud kiiremini ja tõhusamalt abivajaja päästa. Nüüd ongi valminud uus eelnõu, mis reguleerib vabatahtlike merepäästjate üldpõhimõtteid, pädevust, töökorraldust, väljaõpet, neile esitatavaid nõudeid, samuti nende tunnustamist, hüvesid ja tagatisi.

Seaduseelnõu kohaselt on vabatahtlik merepäästja inimene, kes kuulub mittetulundusühingu koosseisu ning keda politseiasutus on tunnustanud vabatahtliku merepäästjana. Edaspidi antakse neile ka vastav tunnistus.

Eelnõu kohaselt näiteks võib vabatahtlik efektiivsema päästetöö nimel inimesi küsitleda ja nõuda neilt dokumentide esitamist, kui on alust arvata, et need võiksid päästmisele kaasa aidata. Nendeks dokumentideks võivad olla nii reisijate kui ka meeskonnanimekirjad, laevaplaanid jne.

Lisaks võib vabatahtlik merepäästja siseneda valdaja nõusolekuta tema maale või sõidukisse, kui on päästmiseks on vaja näiteks vaja avada uksi või kõrvaldada takistusi.

Valdusesse sisenemisel on lubatud kasutada ka füüsilist jõudu, kui see on kellegi päästmiseks vältimatu, kuid sellisel juhul peab ta olema valmis oma käitumist põhjendama.

Vabatahtliku merepäästjana võib tunnustada vähemalt 18aastast inimest, kes vastab vabatahtliku merepäästja kutsesobivuse ja füüsilise ettevalmistuse nõuetele, keda ei ole seadusega keelatud võtta vabatahtlikuks merepäästjaks ning kes on läbinud vähemalt esimese astme õppe.

Vabatahtlikuks merepäästjaks on keelatud võtta inimest, kes on piiratud teovõimega; keda on kriminaalkorras karistatud; kes on sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest; kes on psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega või füüsilise puudega.