Aumärgi saanud saarevaht: mis puhul te õnnitlete, kas sain presidendiks?

- Kas härra Rein Lember, palju õnne suure tunnustuse puhul!

Mis puhul? Mis ma sain, kas presidendiks?

- Presidendiks Te ei saanud, aga saite presidendilt Valgetähe V klassi aumärgi.

(Vaikus). Teile meeldib 5. veebruari hommikul Abruka inimeste üle nalja teha?

- Ei, mina loen presidendi otsust Valgetähe V klass – Rein Lember, Abruka elu edendaja. See olete ju Teie?

Rein Lember Abrukalt vastab tõele, aga ma arvan, et Postimehe naljarubriik on kusagil mujal. Tänud meeldiva üllatuse eest.

- Kas te tõesti ei teadnud, et saate aumärgi? Ma arvasin, et te mu esimesele kõnele ei vastanud, sest kõik juba helistavad ja õnnitlevad.

Ei teadnud. Oodake ma istun toolile maha. Te olete esimene inimene, kes mulle sellest räägib. Kuidas siis nii, hommikul esimene asi pärast ilmateadet, ma vaatan uudised läbi? Oh jumal!

- Mis Te arvate, kuidas üks Abruka mees presidendile silma võis jääda? Olete Te temaga kohtunud?

Eks ma olen kõikide presidentidega kohtunud ja mitte ainult nendega, ka peaministritega ja ministritega. Neid on küll olnud.  Saared on atraktiivsed ja kui juba Saaremaale keegi valitsusest külla sõidab, siis ilmselgelt tahetakse neid tuua väikesaarele ja kuna Abruka on siin  Saaremaa külje all, elu meil siin on ilus ja roosiline, siis siia neid tuuakse. Kus sa oma külalisi ikka viid, ikka oma paremasse aianurka, kus lilled õitsevad ja linnud laulavad. Lühemalt öeldes, sel aastal president Kersti Kaljulaid käis Abrukal ja mul oli au organiseerida tema vastuvõttu. Võib-olla jäin talle silma, aga ma olen kõigest saarevaht.

- Mu saarlasest kolleeg ütles teie nime kuuldes kohe: «Rein Abrukalt». Ma saan aru, et Te olete tuntud inimene.

Võib-olla asi on selles, et ma ei suuda oma keelt hammaste taga hoida ja inimese üks omadusi on edevus. Mul see paistab võib-olla välja.

- Tavaliselt öeldakse, et kui inimene ei suuda keelt hammaste taga hoida, siis see toob pahandusi kaasa. Teil on õnnestunud hoopis silma jääda.

Ei tea, kas need pahandused käivad mu ees või järel. Kunagi oli mul tore kolleeg Jaan Tätte, siis ma ikka naersin, et Jaanil käib kuulsus kaugel ees, mul ilmselt tuleb ilmselt peale surma postuumselt. Aga pahanduste kohta ma ei tea, peaks vist kuhugi sülitama. Meeldiv ja ebameeldiv käivad inimesega koos, aga ma peaks vait olema, sest iga teine sõna tundub  enesekiitusena. Kõik oleneb sellest, millised prioriteedid sa oma elus paned. Minu jaoks on klaas kogu aeg kui mitte täis, siis pooltäis, sest me räägime, et meil on pime ja külm, aga täna paistab Abrukal päike. Kui sulle kogu aeg päike paistab lagipähe, siis tüdid sellest ära, aga kui seda harva saab, siis sa tunned sellest rõõmu ja naudid.

- Aga kuidas on õnnestunud Abrukast teha roosiaed?

Päris roosiaed on vast ülepaisutatud ütlemine, aga me üritame isekeskis hakkama saada. Alustame sellest, et tark inimene võiks õppida teiste vigadest. Kui me midagi siin toimetame, siis üritame võtta malli sellest, mis teistel hästi on läinud, mitte ei urgitse nende vigades ja ei kopeeri neid. Siiani oleme hakkama saanud.  See ongi meie asjade võti, et me ei kurda, et meil pole seda või teist, aga me lähme asjameeste juurde ettepanekutega, et võiks teha seda ja teist ja meil on lahendus pakkuda.  Me ei lähe käsi õieli, et andke meile raha, vaid räägime pigem seda, et teeme nii ja raha võiks saada sealt. Hoopis lustilisem on juttu ajada inimesega, kes tuleb su juurde ettepanekuga, mitte nõudmistega.

- See on suur kunst osata asju nii serveerida.

Meie saare pluss on see, et meil on siia kogunenud erilised inimesed. Kõik teavad, et mereäärsed maad on miljonivaatega, Abrukal on igal maalapil miljonivaade. See, kes siiani maad ostab, peab olema natukene paremal järjel, ettevõtlikum, ta peab sõitma siia üle mitme maa ja mere, materjalid ja ehitusmehed tooma. Lõpuks muru ka ära niitma, sest uhkus ei luba, et tal malts kasvab pikemaks kui naabrimehe muru. Tänu sellele siia ongi kogunenud Eesti parimad pojad ja tütred. Mina näen, et Abruka elu läheb edasi vaatama sellele, et vanus ronib mõnele mehele kukile.

- Kui palju Abrukal üle talve elavaid inimesi on?

Kuidas võtta, kümnest kuni kahekümneni. Osa põliseid abrukalasi peavad käima nädala sees Saaremaal tööl, näiteks minu abikaasa või külavanema pere, aga nädalavahetusel tulevad siia. Suvesaarlastest osa oma elu sättinud nii, et on mitu kuud saarel. Sissekirjutuse järgi on meid u 34 inimest, aga suure suve ajal on 50 kuni sada inimest. Saar tühi ei ole ja üksindust tundma ei pea.

- Väikesaartel on vist suvi sagimist täis ja sügisel tahaks juba rahu ja vaikust, et omi asju ajada, mitte kogu aeg inimestega sehkendada.

Mis seal salata, vahel tunned rõõmu, et nüüd on torm, siis on teada, et tule ühtegi laeva, ühendus on katkenud. Ma olen enamuse elust Kuressaares mööda saatnud, olen n-ö linnavurle, aga viimased aastakümned olen Abrukal. Kui ma Kuressaares elades seisin tõe ees, et täna ma linna ei saa, siis ma mõtlesin, et maailm saab hukka. Meil Abrukal on moto, võta aeg maha ja seda sõna otseses mõttes, et kui sa juba saarele tuled, siis leia aeg enda jaoks ja vaata, mis su ümber toimub. Ei meil pole siin elul häda midagi.

- Tänavu vist antakse teenetemärgid üle Narvas, kui keeruline teekond sinna Teie jaoks on?

See teenetemärkide jutt on suure kahtluse all, ma pole seda ise oma silmaga näinud. Ma olen praegu kahestunud, sest pool minust arvab, et ei saa ju keegi Postimehest teha minuga rumalat nalja, teine pool ütleb, et kontrolli ikka ise üle. Eks mul tuleb siis minema hakata, eks selleks kulub kolm-neli päeva.

- Millal Te viimati Narvas käisite?

(Naerab.) Ma ei mäletagi. Aga kadunud kirjanikuhärra Jüri Tuulik ütles mulle üks kord, kui ma sõitsin Dubaisse lapse juurde ja lennujaamas trehvasime, et tervita kõiki, kes mind seal tunnevad. Ja läkski nii, et nädal aega Dubais olles ma kohtasin ühte saarlast. Mulle meenus Jüri ütlus ja ma siis küsisin, et kas sa Tuuliku Jüri tead, seda kirjanikku. Ta ütles jah ja ma siis ütlesin, et Jüri palus sind tervitada. Eks Ma lähen Narva ja tervitan seal tuttavaid.