ARTERI SUUR INTERVJUU: Raimond Valgre muusa Niina: «Ma kutsusin teda nagu Oscar Wilde'i kangelast – prints Charming» (5)

Kohtume Niina Vassiljevaga Peterburi kesklinnas Nevski prospektil. Teda metroopeatuses oodates püüan ette kujutada, milline näeb välja naine, kellesse Raimond Valgre peaaegu kolmveerand sajandit tagasi samas linnas armus. Otsin naeratava ilme ja lahkete silmadega daami. Ja tunnengi Niina Nikolajevna kohe ära! Kui vaadata Raimond Valgre kõige kuulsamat, hollywoodliku naeratusega fotot 1938. aastast, ja Niina noorpõlvefotot 1945. aastast, siis kumab nende nägudelt midagi väga sarnast. Hingesugulust.

Kõnnime metroojaama juurest ühte Nevski prospekti kohvikusse ja ma küsin, millega tohib teda intervjuu ja peatse 95. sünnipäeva puhul kostitada. «Hea tee ja konjak, kui on võimalik,» vastab haritud, intelligentne ja väärikas daam pehmelt naeratades. «Armas Jumal, palun tee nii, et saaksin 95-aastaselt samamoodi vastata,» mõtlen mina.

-Mul on hea meel, et te nõustusite Postimehega rääkima oma armastusest eestlastele väga olulise laululooja Raimond Valgre vastu. Sellest on möödas üle 70 aasta – terve igavik! Mis tundega te seda kõike meenutate?

Ausalt öeldes mõtlesin, et Raimond jääbki unustusse. [Režissöör] Mati Põldre oli see, kes kõik välja kaevas, kui otsustas teha dokumentaalfilmi. (Telefilm «Igavesti teie», kus Valgret meenutavad tema tuttavad, valmis 1976. aastal – J. P.) Valgre sõpru otsides leidis ta kuidagi ka minu. Sel ilusal päeval, kui Põldre Leningradi saabus, olin töö juures seotud mingite järjekordsete valimistega, ülemnõukogusse või kuhugi mujale. Olin jaoskonnakomisjoni sekretär, ja siis äkki tuldi mulle ütlema, et sind otsitakse. (Niina töötas tollal akadeemik Joffe nimelises Leningradi füüsika- ja tehnikainstituudis, kus tegeles teoreetilise füüsika küsimustega – J. P.) Üks mees astus ligi, ütles, et on Mati Põldre Eestist, ja küsis, kas mina olen Niina Vassiljeva. Ütlesin, et olen küll, ja nii see kõik algas. Tol päeval ei saanud me pikemalt rääkida, pidin poole ööni hääli lugema, nii et kohtusime uuesti järgmisel päeval. Kui nad said teada, et mul on kõik Raimondi kirjad alles, oli see neile suur üllatus.

-Nii et enne teie kohtumist Põldrega 1970ndate keskel ei teadnudki Eestis keegi, et Valgre kirjutas teile aastaid ja teie hoidsite kõik tema kirjad alles?

Nad ei teadnud sellest midagi. Ma arvan, et pärast kirjadest kuulmist hakkaski Põldre mõtlema ka kunstilisest filmist.

-Selles dokumentaalfilmis loete te Valgre kirju. Kus Põldre teid filmis?

Ma loen seal ainult üht tema kirja, elulookirjeldust.

-My Lifestory’t? (Tegemist on unikaalse, Valgre oma käega kirja pandud 21-küljelise ingliskeelse elulooga ilmselt mingist plakatist väljalõigatud paberil. Eluloo juurde joonistas ta ka ohtralt pilte – J. P.)

Jah, ta kirjutas selle spetsiaalselt mulle, sest ei jõudnud meie esmakohtumisel 1944. aastal oma elust rääkida. Aga filmimisega oli nii, et ma puhkasin ühe öö, järgmisel hommikul tuli Mati mulle autoga järele ja me sõitsime Eestisse. Seal filmis ta mind ühes majakeses Tallinna lähedal. (Tegelikult Nõmmel – J. P.) Mäletan, et selle maja veranda põrand oli üleni õuntega kaetud. Mati veel kogu aeg küsis, et mis sitikad ja rohutirtsud on sellele paberile joonistatud. Küllap sai Raimond kuskilt mingid plakatid või eeskirjad putukate kohta ja lõikas sealt kirja jaoks tüki välja. Aga ühtegi tema päris kirja ma ette ei lugenud.

Ööseks jäin Põldre ja tema naise juurde. Mind oli selleks ajaks haaranud juba tohutu entusiasm, et lõppude lõpuks tuli Raimond Eestis kellelegi meelde, nii et lihtsalt võtsin kõik kirjad ja andsin talle.

-Kas te võtsite tookord kõik Valgre kirjad Tallinna kaasa ja andsite need üle?

Jah, võtsin kõik. Ja andsin Matile. Meil ei olnud mingit kokkulepet. Ma mõtlesin, et ta vaatab need läbi ja annab siis tagasi. Aeg möödus, juba oli (dokumentaal)film valmis, aga kirju polnud. Ma siis kirjutasin talle. Peab ütlema, et ta väga vabandas. Vastas, et sai minust valesti aru,

-Põldre sai aru, et te kinkisite kirjad temale?

Nojah, ta arvas, et mul pole neid kirju vaja. Midagi umbes nii.