Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/09/14/13344428t1hac46.jpg)
/nginx/o/2018/01/25/7516057t1h9ba9.jpg)
Kui ettevõtjad jälle sisserände suurendamise sooviga välja tulid, olid rahvuslikumalt meelestet inimestel rauad juba soojas. Kiiresti käidi välja traditsioonilised soovitused: sündigu hoopis rohkem lapsi, riik toetagu, koostatagu uus rahvastikupoliitika. Nelja lapse isa Marek Sammul ei tahaks kedagi kurvastada, aga tõele näkkuvaatamise huvides ütleb ära, et esiteks on migratsioon tänapäevases Euroopas norm. Leppigem sellega ja mõelgem pigem, kuidas sellega toime tulla. Teiseks ei tõuse sündimus Eestis taastetasemele niipea, kui üldse enam kunagi.
Eesti rändepoliitika on seni olnud suunatud sellele, et soodustada kvalifitseeritud tööjõu sisserännet ja suruda alla odava tööjõu sissetoomist. Samas on Euroopa Liidu sisepiirid lahti ja kvoodi alt on väljas ka mõned majandussektorid. Üks, sisuline probleem on siin selles, et tööjõuvajaduse prognoosi kohaselt on välistööjõu näljas sektorid, mis ekspordivad, nt metalli- ja masinatööstus või elektroonikatööstus. St majandussektorid, mis teenivad Eestile reaalset tulu. Teine, tehniline nüanss on aga proportsioonides.