/nginx/o/2009/10/22/255191t1h7863.jpg)
Ida-Virumaal Valaste ja Toila vahel avastati aprilli lõpus uus juga, mille kõrgus on mitteametlikel andmeil 25,7 meetrit ning sellega paigutub ta Eestis Valaste joa järel teisele kohale. Eksperdi hinnangul aga võib tegemist olla nö hooajalise joaga, mis kaob koos suurveega.
Juga oma silmaga uudistamas käinud Ida-Virumaa giid Marko Kaldur rääkis Postimees.ee´le, et see paikneb Valaste ja Toila vahel ning kuulduste järgi avastasid selle esimesena täiesti juhuslikult sealkandis matkanud lätlased, kelle suust läksid seejärel liikvele külajutud.
Aprilli lõpus läks Eesti Looduskaitse Seltsi liige Enn Käis seda salapärast juga otsima ning tulemus oli ootamatu - mõõtmisel sai ta joa kõrguseks 25,7 meetrit. Sellest kõrgem on Eestis vaid naabruses asuv 30,5 meetri kõrgune Valaste juga.
Praegu ei ole juga veel ametlikult registreeritud, kuid Kalduri sõnul on seda juba hakatud koha järgi nimetama Toilamõisa joaks. Tema hinnangul on tegemist Ida-Virumaal üsna tüüpilise, kuivenduskraavi otsast alguse saava, kuid visuaalselt siiski muljetavaldava joaga.
«Seal üleval turnides võttis ikka kõhedaks küll,» tõdes Kaldur. Mehe sõnul on joale raske ligi pääseda, kuna paik on võsastunud ning ülevalt poolt pildi saamiseks peab end poolest kehast üle panga serva kallutama. «Seal on tegelikult päris ohtlik turnida, seepärast soovitan inimestel, kes tahavad seda vaatama minna, läheneda alt, kuigi selleks tuleb üsna suur ring teha. Kohina järgi leiab üles.»
Suurvee ajal avanes seal Kalduri väitel võimas vaatepilt, kuid praeguseks on juga kokku kuivanud ning jookseb pigem nirena. Mehe sõnul avastati lisaks Toilamõisa joale seal samas veel ka teisi pisemaid pangast välja purskuvaid nn lisajoakesi.
Suveks kadunud?
Geoloog Kalle Suuroja aga ei kiirustaks Toilamõisas tekkinud nähtust joaks veel nimetama. «Ootame juulini ja kui ta siis ka seal veel alles on, siis võib seda ehk tõesti tegutsevaks joaks nimetada,» märkis geoloog.
Tema sõnul ei ole harv, et kevadise suurvee ajal tekivad pankadel nn hooajalised joad, kuid enamasti kaovad need koos üleujutustega. «Pakril ja Ontika kandis on ka seda olnud,» märkis Suuroja. «Praegu on vist veel natuke vara rõõmustada. Kui tibusid loetakse kevadel, siis meil on tavaks öelda, et jugasid loetakse juulis.»
Kui palju võiks Eestis jugasid kokku olla, pole täpselt teada, kuid näiteks Suuroja raamatus on neid välja toodud 33. Kalduri sõnul on neid tänaseks siiski juba rohkem ning ta pakkus, et suuremate jugade arv võiks jääda kuskil 40-50 vahele ning vähemalt kolmandik neist asuvad Ida-Virumaal. Jugade kõrgust hakatakse Kalduri sõnul Eestis mõõtma alates ühest meetrist.
/nginx/o/2010/02/17/314663t1he2e5.jpg)