Röövmõrv Lasnamäel: mis juhtus ligi 15 aastat tagasi Hausbergi baaris

On 17. august aastal 2003. Õhtune Soome laev on jõudnud Tallinna ning ehitusettevõtja Matti läheb külla heale sõbrale Heikkile, kes peab Lasnamäel Peterburi teel restoran-baari nimega Hausberg. Matti ja Heikki tunnevad üksteist ligi viis aastat ning alati kui Matti Eestis on, käib ta Heikki baaris kaarte tagumas. Nii ka tol hilissuvisel pühapäevaõhtul.

Heikki on restorani juba sulgenud, kui terrassiuksest astuvad sisse mustas nahkjopes Dmitri Prokofjev ning teksadesse ja lühikesse jakki riietatud Anatoli Plutahhin. Hilised kunded ei tundu omanikule ning tema sõbrale mitte kuidagi ohtlikud. Veel vähem võisid nad arvata, et see jääb Mattile elu viimaseks kaardimänguks. Omanik Heikki ei ütle meestele, et baar on tegelikult ametlikult suletud ning on nõus neid lahkesti teenindama. Dmitri astub leti juurde ning tellib ühe tee ja õlle - õlut joob ise, tee on Anatolile. Leti pealt haarab Dimitri tuhatoosi ning istutakse lauda. (Heikki nimetab seda loožiks). Juuakse, suitsetatakse, räägitakse juttu. Heikki mängib Mattiga tavapärast kaardipartiid, ainsad kliendid Dmitri ja Anatoli istuvad neist umbes kümne meetri kaugusel.

Täna 2018. aastal on Heikki pensionär ning elab Helsingis. Reedel aga seisab ta Tallinnas Harju maakohtus tunnistajapingis ning avab selle traagilise õhtu tagamaid. «Kas tunnete need mehed ära,» küsib kohtunik Heikkilt. Möödas on ligi 15 aastat, Heikki mõtleb sekundi ja annab vastuse: «Ma olen 90 protsenti kindel, et tunnen ära vasakpoolse mehe. Nüüd on tal habe ja nägu on laiem, aga nina on sama, see on oluline,» osutab ta Dmitri Prokofjevi peale. Prokurör jätkab, Heikki asub meenutama. «Me ootasime Mattiga, et nad ära läheksid,» tunnistab mees. «Ühel hetkel tõusid nad lauast ja…,» jätkab Heikki.

Fataalne sündmuste ahel saab alguse hetkest kui Anatoli ootamatult Mattile puidust kirvevarrega korduvalt vastu pead lajatab. Dmitri tõmbab selle peale välja 8mm kaliibriga stardipüstoli, paneb selle Heikkile kõrile ning käratab ta põrandale pikali. «Matti karjus, lausa röökis valust, sest need löögid olid nii tugevad,» meenutab Heikki. Tõenäoliselt siis, kui Matti oli juba teadvuse kaotanud, võttis Anatoli ette Heikki, kes Dmitri relvaähvardusel põrandale oli sunnitud. Heikkit löödi sama kirvevarrega pähe vähemalt kuuel korral, kuni ka omanik ise teadvuse kaotas. Kui Heikki lõpuks uuesti silmad lahti tegi avastas ta, et tema käed ja jalad on nööriga kinni seotud ning pea kõrval maas on väga palju verd, silma järgi liiter või paar.

Omaniku kinnisidumisega poldud suuremat vaeva nähtud, sest köidikutest pääses ta endasõnul lihtsalt. Heikki tõi köögist noa ning lõikas lahti ka Matti kinniteibitud käed ja jalad. Tol hetkel oli Matti veel elus ning pärast esialgsest šokist toibumist võimeline Heikkiga ka rääkima. Üheskoos avastati, et Matti taskust oli kadunud rahakott koos dokumentidega ning Heikki tagataskust läinud umbes 350 eurot sularaha. Samuti oli varastatud pudel Amaretto likööri ning kaks pudelit Saaremaa viina, baari kassasahtlist läks Heikki meenutuste kohaselt rändama 650 Eesti krooni. Ründajad said kätte ka Toyota väikebussi võtmed, millega sündmuskohalt lahkuti. Tõsi, vaid kilomeetri kaugusele bussipeatusesse, kus auto hüljati ning ühistranspordiga kesklinna edasi sõideti.

Kui ohvriks langenud soomlased pisut toibusid, kurtis Matti, et on väga väsinud ning heitis diivanile pikali. Samal ajal helistas Heikki Mallele - oma tolleaegsele sõbratarile. «Tema number oli mul kohe mobiilis olemas, väga keeruline olukord oli,» põhjendas Heikki seda, miks ta ise kohe kiirabisse ei helistanud. «Ma arvan, et kiirabi kutsus lõpuks Malle poeg, politsei tuli ka,» meenutas Heikki viimaseid mälestusi. Haiglassesõitu ta enam ei mäleta, kuigi ta sinna viidi. Samuti viidi sinna Matti, kuid Heikkil oli õnne rohkem. Ehkki Mattil väliseid vigastusi ega nähtavat verejooksu polnud, sai Heikki Mustamäe haiglas teada, et Matti on koomas. Nädalapäevad hiljem ta suri.

14 aastat vaikust

Kuigi politsei kogus baarist kõikvõimalikke asitõendeid, mille käigus võeti nii sõrmejäljed kui DNA proovid, siis ei suudetud kahtlusaluseid leida. Uue aastatuhande alguses oli kõik DNA-ga seonduv alles lapsekingades ning vastavat andmebaasi kurjategijate DNA-ga ei olnud lihtsalt olemas ning seetõttu polnud saadud bioloogilist materjali ka millegagi võrrelda. Saabus pikk vaikus, tõenäoliselt oli kuritegu hakanud ununema ka kõikidel asjaosalistel endil. Tänased kahtlusalused ei teadnud pikad 14 aastat sedagi, et on üldse kunagi kellegi ära tapnud.

Läbimurre saabus üle kümnendi hiljem, kui Dmitri Prokofjev mullu 3. veebruaril kinni peeti - kahtlustatavana avaliku korra raskes rikkumises, kehalises väärkohtlemises ning raske tervisekahjustuse tekitamises. Päev hiljem mees vahistati. Kuna Prokofjev pani sellega toime esimese astme kuriteo, võeti temalt DNA-proov, mis leidis Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis vaste 2003. aastal toimunud mõrvaga. Ühes Prokofjeviga juhatasid tõendid politsei ka Anatoli Plutahhinini.

Süüdimõistmisel võib oodata eluaegne

Reedel, 5. jaanuaril 2018. aastal on Liivalaia tänava kohtumajas kohal mõlemad kahtlusalused, kes juba eelmisest aastast vahi all viibivad.

Anatoli Plutahhin, kes seni ütluste andmisest keeldunud on, avab saalis esimest korda suu, et oma tegusid põhjendada. Plutahhin tunnistab kohtus, et lõi konflikti käigus Mattile nuiaga vastu pead, kuid põhjendab seda enesekaitsega. «Lõin mitu korda, sest ta oli väga agressiivne, tema silmis oli raev. Ta oli suur mees ja tekitas ohtu. Ta tahtis Dmitrile peale hüpata. Pärast jooksime ära, sest oli palju adrenaliini, mul oli halb ja ma oksendasin,» rääkis Plutahhin. Kinnisidumist, verd ja vargusi ta ei mäleta.

Dmitri Prokofjev, kes kuulati politsei poolt üle eelmise aasta mais, tuleb oma tunnistuses lagedale veelgi fantastilisema versiooniga. «Vestlesime Anatoliga lauas. Mul lõppes õlu otsa ja tahtsin juurde tellida. Tõusin püsti ning läksin nende juurde. Küsisin, kas võib veel midagi tellida, mille peale mees käitus imelikult ja püüdis mind tagumikust silitada. Sattusin segadusse. Läksin endast välja, sest ma pole homo. Tahtsin inimest hirmutada ja võtsin püstoli välja,» kirjeldab Prokofjev.

Mõlemad kahtlusalused väidavad saalis üksmeelselt, et tegemist polnud ettekavatsetud rünnakuga ning plaaniga kohta röövida. Samuti ei mäletata ohvrite kinnisidumist. Seda seni kuni prokurör palub kohtult luba avaldada katkeid Prokofjevi ülekuulamisprotokollist kohtueelses menetluses, mis ei lähe kokku mehe poolt kohtusaalis esitatud väidetega.

Prokurör loeb ette Prokofjevi ütluse 31. maist 2017. aastal:  «Umbes 3-4 tundi enne sündmust tegi Plutahhin mulle ettepaneku minna baari ähvardama meest, kes oli talle võlgu.» Prokofjev põhjendab seda hirmuga politsei ees ning väidab, et ajas lihtsalt ütlused sassi. Süüdistaja jätkab ülekuulamisprotokolliga: «Ma panin enda tühja tassi letile, võtsin kohe välja püstoli ja suunasin püstoli nende poole. Üks mees laskus põlvili. Anatoli hakkas teist meest mingi asjaga peksma, löögihääled oli tugevad. Samal ajal ütles Anatoli, et võta kassast raha, ma avasin kassa ja seal polnud raha». «Kui mina olin baarileti taga, Anatoli oli baarileti ees ja sidus mõlema kannatanu käed kinni, ma ei mäleta, kas ta sidus kinni ka jalad».

Mida rohkem prokurör uusi ütlusi avas, seda jutukamaks Prokofjev muutus, tunnistades lõpuks üles detailse täpsusega nii auto- kui alkoholivarguse ning Anatoli Plutahhini korralduse vaadata kassasse, samal ajal, kui Plutahhin ise oli ametis ohvrite peksmisega.

«Lahkusime väikese autobussiga mis polnud meie oma, Anatoli istus roolis. Sõitsime ehk ühe kilomeetri kuni bussipeatuseni ja jätsime auto maha. Pärast sõitsime linna. Istusime Anatoliga bussile ja kesklinnas läksime lahku. See on kõik kohutav, ma ei teadnud, et inimene sai surma. Olen aru saanud, et see kõik on väga halb,» lõpetab Prokofjev kohtusaalis oma tunnistuse.

Põhja ringkonnaprokuratuur süüdistab 40- ja 47-aastast meest röövmõrvas, milles süüdimõistmise korral karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.

Järgmine kohtuistung toimub 10. jaanuaril, kui kuulatakse üle uus kaitsja poolt kutsutud tunnistaja.

Aadressil Peterburi tee 65 asub jätkuvalt baar, loomulikult uue nime ja uue omanikuga. Õnneks uued baarikülalised ei tea, et millist õõva ja meeleheidet need punased seinad tegelikult peidavad.