Asko Lõhmus: kui ühiskonnas tekib segadus, peab teadlane juhtrolli võtma (10)

- Mida te ise oma kõige olulisemaks töövõiduks peate eelmisest aastast?

Ühiskondlikku protsessi. Sisuline arusaam sellest, mis on metsa ja loodusega valesti ja kuidas riigiaparaat ei suuda seda päriselt käsitleda, on kitsamas ringis olnud teada juba palju aastaid. Paraku rohkem kirumise tasemel ja see ei ole väga konstruktiivne olnud.

Eelmisel aastal tuli välja väga palju inimesi, kellel oli sõna sekka öelda ja ma ei väsi kiitmast ka ajakirjandust, kes suutis hästi teemad üles võtta, samal ajal kellegi hääletoruks muutumata. Midagi niisugust pole minu silmad näinud viimase 20 aasta jooksul.

Teine oluline töövõit on see, et esimest korda on sisulised arutelud jõudnud ka riigikokku.

- Nagu te ka ütlesite – kirutud on juba tükk aega, aga oskate te öelda, miks see just eelmisel aastal nii teravalt avalikkuse ette jõudis?

2016. aasta lõpus hakkas metsateema ühtäkki tulema erinevatest kanalitest kokku ja ilmselt siis murdus meedias üks jää. Ma mäletan, kui me poolteist aastat tagasi oma esimest arvamusartiklit Postimehesse üritasime planeerida, siis meil oli ikka väga suur mure, kas keegi selle vastu üldse huvi tunneb. Me tahtsime selgitada, et mis retoorikas paistab ilus, võib tegelikkuses olla hoopis midagi muud.

- Te uurisite pikki aastaid röövlinde, kuni pöörasite üks hetk oma tähelepanu Eesti metsale. Mis teid pani metsa pärast südant valutama?

Minu puhul on see olnud ilmselt liikumine üksikult üldisemale, sest röövlinnudki on suurel määral metsade ja maastikega seotud. Röövlinnud, seal hulgas kotkad on olnud meie põlislooduse ühed olulised sümbolid ja neid uurides koged, et ohustatud liike ei ole võimalik kaitsta, ilma nende elupaiku kaitsmata.

Paar aastat tagasi muutus minu jaoks niivõrd ilmselgeks ka see, et me ei saa metsi kaitsta, kui me ei mõista, kuidas ühiskond funktsioneerib.

On olnud väga pingeline eneseharimise aasta. Kui ikka on üks väga oluline küsimus, siis sellele tuleb leida vastus.

- Kas te ise kasvasite metsade vahel üles või olite linnalaps?

Päritolult olin ma linnalaps, aga oma põhilistel kujunemisaastatel veetsin ma väga palju aega just metsas. Kõik nädalavahetused ja vähegi vaba aja olen olnud metsas. Ja mitte kodumetsatukas, vaid suures metsas ja soos. Ühel aastal oma õrnas eas veetsin ma kolmandiku aastast metsast. Lugesin päevad kokku.

- Kui vaadata tagasi möödunud aastal tõstatunud metsaarutelule, siis selle põhiline eestvedaja olite just teie. Kui pingeline see kõik teie jaoks on olnud?

Kindlasti on see teadlase jaoks ebamugavustsoon. Teistest inimestest võib-olla rohkemgi vastutame me oma sõnade eest. Korraga on kaalul teadlase vastutus selle eest, mis ta ütleb ja ka selle eest, mis ta ütlema jätab. Väga sageli tuleb välja tulla esialgsete või poolikute teadmistega ja siis veel arvestada seda, et keegi võib võtta ja seda kuidagi teisiti tõlgendada.

Ma arvan, et see on üks põhjus, miks paljud teadlased ei võtagi sõna. Siin oleks meedia heatahtlik suhtumine väga palju abiks. Samas peavad teadlased aru saama, et ka nemad peavad sammu tegema.

Iga teadlase eriala ei pruugi olla seotud kitsalt oma riigi või ühiskonnaga. Mina tegelen sellise teadusega, mis on. Ja ma leian, et pole õige ega väärikas jääda vait, kui sa näed, et mõni asi vajaks parandamist.

- Kas teie jaoks oli selle arutelu vedamine teadlik valik või see pigem lihtsalt kujunes nii?

See kujunes nii. Ja ega ma enda arust polegi mingi suur vedaja olnud. Pigem on aktiivseid inimesi olnud terve rida ja mul on koos oma lähemate kolleegidega olnud üsna selge lõik selles arutelus. Ilmselt on see lõik olnud selles faasis hästi vajalik, sest kui signaale tuleb igast suunast, tekib ühiskonnas suur segadus. Keegi peab siin aitama orienteeruda, milline on päris signaal ja milline ei ole. Siin on vaja teadlasel juhtroll võtta ja selgitada.

- Kas olete vahel tundnud, et ah, ei viitsi enam?

Sellist tunnet ei ole olnud, väsimust ikka on. Muidugi on olnud ka tunnet, et niivõrd palju asju oleks vaja teada, aga üks inimene ei suuda seda kõike hoomata ja teada. On olnud väga pingeline eneseharimise aasta. Kui ikka on üks väga oluline küsimus, siis sellele tuleb leida vastus.

Vahel takerduvad arutelud kuskile umbsoppi ja sa ei saa aru miks, sest maailmavaatelisust erinevust ei hääldata välja. See tuleks välja öelda.

- Kas vastuste andmiste käigus, eriti eelmisel aastal, olete sõpru kaotanud või vaenlasi saanud?

Sõpru ma ei ole kaotanud, neid on palju juurde tulnud. Kuid neid inimesi ikka on, kellega me siiamaani üksteisest lõpuni aru ei saa.

- Mis see põhiline probleem arusaamisel siis on?

Ma arvan, et see on maailmavaateline küsimus. Mul ei ole iseenesest mingisugust vastumeelsust, aga vahel takerduvad arutelud kuskile umbsoppi ja sa ei saa aru miks, sest maailmavaatelist erinevust ei hääldata välja. See tuleks välja öelda.

Näiteks keskkonnaministeeriumi haldusalas kogeme tihtipeale mõistmatust just sellepärast, et meie meelest peaksid nad seisma keskkonna eest, aga nad tegutsevad tihtipeale nagu mingisuguste majandusotsuste õigustajana. Sellel on oma põhjus, miks see nii on, aga ma ei pea seda õigeks.

- Üks konkreetne puu, mis eelmisel aastal palju tähelepanu sai, oli Haabersti ringtee ehitusele ette jäänud hõberemmelgas.

Ma jälgisin seda (puu mahavõtmist – H.M.) isegi otseülekandes.

- Milliste tunnetega te seda jälgisite?

Väga halbade tunnetega. Ma arvan, et see oli kultuuriliselt üks väga inetu tegu. Halb oli see, et asi üldse nii kaugele jõudis, seda mõlemalt poolt. See jõud ja vastuseis näitas, et mingi asi läks viltu. Mul oli väga kurb näha seda puud langemas.

Selge on see, et paljudel juhtudel on ehitused meie ümber põhjendatud, sest me lihtsalt vajame neid. Küsimus on, kuidas neid tehakse.

- Ehkki eelmisel aastal oli fookuses mets, ei ole see kindlasti ainus loodusressurss, mida me peaks hoidma, väärtustama. Teie olite ka üks neist 15 000 teadlasest, kes kirjutas alla pöördumisele, mille sõnum oli sünge: kursimuutuseta ootab meid ees katastroof. Millised neis pöördumistes esile toodud probleemidest on Eestis praegu kõige tõsisemad?

Muidugi on meil mitu probleemi. Kindlasti oleme üks neist, kes peaks hoolega hoidma oma looduse mitmekesisust. Meie inimeste häda kipub olema selles, et ei väärtustata seda, mis meil parasjagu on.  

Kui meil on mitmekesine loodus, siis tundub, et seda võib pruukida nii, nagu pähe tuleb. Või kui meil on palju magevett, võib ka seda lõputult pruukida, mis sest, et varsti on pool maailma mageveepuuduses. Või et me võime siin põlevkivi õhku tossutada isegi siis, kui see on muule maailmale koorem.

Kõik see taandub minu meelest üldisemale poliitilisele suhtumisele, et kuidasmoodi me oma maad ja loodust näeme. Üks olulisemaid poliitilisi küsimusi ongi, kuidas pöörata inimühiskonnad säästvuse teele. Kõige raskemaks teeb selle, et vähemalt esialgu on sellel lühikeses perspektiivis selge hind. See on ka põhjus, miks paljud riigid ei taha teha seda üksipäini, vaid alles siis, kui nad on teistega kokku leppinud, et teised ka nii teevad. Nii tasuvad kõik seda hinda, mitte üksik riik.