Läinud aasta suuremad kohtuprotsessid

Eesti avalikuim protsess peeti Edgar Savisaar üle

Mitte ainult käesoleva aasta, vaid ilmselt lähiajaloo suurimaks ja enim tähelepanu pälvinud kohtuprotsessiks oli Keskerakonna endise esimehe, endise Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja temaga seotud viie tuntud ärimehe kohtuprotsess, mis tänavu kevadel esimeste eelistungitega pihta hakkas. Savisaare uurimine oli väldanud avalikkuse ees alates septembrist 2015.

Kui Savisaare kaitsjad lootsid, et neil õnnestub süüalune päästa tema nõrgale tervisele apelleerides, siis pärast kohtuarstide ekspertiisi valmimist selgus, et Savisaar kohtupidamisest pääsu pole – ta on tunnistatud piisavalt terveks. Savisaare kurtmine tervise üle istungitel ajapikku kadus ja kohtunikul polnud enam keset istungeid tarvis kiirabi kohtusaali kutsuda. Protsess läks täistuuridel käima.

Ajakirjanduse huvi sündmuse vastu oli sedavõrd suur, et kohus otsustas ajakirjanikel istungite ajal otseblogide tegemise ühel hetkel keelata. Enne seda said inimesed jälgida otseblogist, mida oli öelda kolmandat korda korruptsioonis süüdistatud endisel keskkonnaministril ja maadevahetajal Villu Reiljanil kohtu ees. Suuri valikuvõimalusi Reiljanil polnud: süü tuli omaks võtta ja karistus prokuratuuriga võimalikult hea tingida, et pääseda reaalsest vanglakaristusest. Kokkulepet püüdis ka keskerakondlane, Savisaare nõunikuna töötanud Priit Kutser, ent tema tunnistusega prokuratuur rahule ei jäänud.

Katkend Reiljani tunnistusest:

-Mis Savisaar ütles?

«Et raha on ikka vaja parteil, mis on ka täitsa loogiline.»

-Milline oli linnapea reaktsioon kirjeldusele?

«Tema ütles mulle niimoodi, et asja uuritakse, et võib-olla annab klaarida.»

Kohtu ees käis üle saja inimese tuntud poliitikutest kuni Savisaare naabriteni välja. Abikaasad rääkisid, kuidas käisid Savisaare talus erinevaid kodutöid tegemas.

Olulisematest tunnistajatest käisid oma ütlusi andmas ka Keskerakonna esimehega aastaid koostööd teinud reklaamiärimees Paavo Pettai ja Savisaarega lähedastes suhetes olnud Siret Kotka. 

Pettai andis kohtus kaaluka tunnistuse, andes avameelselt infot, kuidas käis Keskerakonna rahastamine. Pärast istungit nentis Pettai, et süüdistusest pääsemise hind oli prokuratuuri nõudmisel olnud just kohtus ütluste andmine. Ta jutustas, kuidas Keskerakond sai tema abiga Šveitsist raha kätte ja kuidas ta võttis kinnisvaraärimehelt Hillar Tederilt laenu, et maksta Keskerakonna valimiskampaaniate kulusid.

Savisaar rääkis talle 2011. aastal, et tal on Šveitsis asuvasse fondi Arsai Investment Ltd raha. Pettai sõitis Zürichisse, kus talle anti tšekk 470 000 eurole. Seejärel läks ta Savisaare korraldusel Luksemburgi panka, kus ta tagatisena antud tšeki vastu sai kanda raha oma erakontole. Pangatoimingute juures oli ka ärimees Alexander Kofkin.

Siret Kotka-Repinski rääkis kohtus, kuidas ta 2014. aastal koos Savisaarega oma tervisemure pärast Hispaanias käis. Savisaart nimetas ta tunnistuses sõbraks, reisi aitas korraldada ärimees Alexander Kofkin.

«Kaks suurt meest, kes arutavad, mis maailmas toimub,» kirjeldas Kotka-Repinski Savisaare ja Kofkini vaheliste suhete iseloomu.

Siret Kotka-Repinski tunnistas kohtus, et tasus ka Savisaare majanduskulusid. Savisaar ei tasunud ise oma igapäevakulutuste nagu toidu või riiete eest, vaid eri majanduskulusid katsid Siret Kotka-Repinski ja Moonika Batrakova. Batrakova ütluste andmisest kohtus keeldus, uurimise andmetel osutas Meritoni hotell Savisaarele teenuseid 17 000 euro eest, millest 16 000 maksis kinni Batrakova.

Kohtus tehti Savisaare finantsidest ülevaade. Uurijad olid vaatluse tulemusena välja arvestanud, et perioodil 1. jaanuar 2011 kuni 20. oktoober 2015 oli Savisaarel 215 000 euro suurune erinevus tema sissetulekute ja varade vahel. Savisaar oli samal perioodil võtnud sularahas välja 97 000 eurot. Samas oli tal väljaminekuid 126 000 eurot, mille tasumist pangaarvetelt ei nähtunud. Kuna tal oli 186 000 eurot sularaha, siis oli ta järelikult saanud kuskilt 215 000 eurot veel.

Kirjanik Kaur Kenderi märgiline võit

Suurima toetajaskonnaga kohtualune oli tänavu ilmselt kirjanik Kaur Kender (45), keda prokuratuur süüdistas oma teosega «Untitled 12» lapsporno tootmises. Kui maakohus mõistis Kenderi õigeks, sest leidis, et tegu pole lapspornograafilise teosega, vaid ilukirjandusega, siis ringkonnakohus tegi õigeksmõistva otsuse, sest Kender oli talle inkrimineeritud teo toime pannud välisriigis. Võit oli lõplik, sest prokuratuur otsustas jätta ringkonnakohtu õigeksmõistvale otsusele riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamata. Samas leidis prokuratuur, et kaasusest johtuvalt oleks vaja virtuaalruumi kaitseks muuta seadust. 

Kenderi protsessil käisid tunnistusi andmas mitmed tuntud kirjanikud, semiootikud ja kirjanduseksperdid.

Kirjanduseksperdid leidsid, et Kenderi teos läheb hälbekirjanduse alla. Täpsemalt on tegu transgressiivse kirjandusega, mis põhineb afektil. Nad olid ühel meelel, et Kenderi teos on eesti kirjanduses ainulaadne ehk eesti kirjanduses on see teos esimene, kus on väga graafiliselt näidatud seksuaalakti lapsega.

Kolumnist ja praegune mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo selgitas kohtule, et transgressiivsuse olemuslik joon on piiride ja normide ületamine. Eristatakse kolme liiki transgressiooni: esteetiline, eetiline või legaalne. Kunst pakub vabanduse või õigustuse, miks ja kuidas piire ületatakse. 21. sajandi probleem olevat Jüristo sõnul selles, et kõik on juba ära tehtud, enam pole midagi, mis suudaks inimesi šokeerida. 

Kender kasutas kohtus ka võimalust oma lõppsõnale, pidades pikema kõne. Kohtunikul tuli küll Kenderit lõppsõna ajal mitu korda katkestada.

Maakohus tõi otsuse resolutiivosas välja, et õigeksmõistev otsus tugineb semiootikaeksperdi ja asjatundjate avaldatud arvamusele. Kohtuotsuse peale kõlas saalis aplaus. 

Kender ütles pärast otsuse väljakuulutamist, et see tuli talle tõelise üllatusena. Ka märkis kirjanik, et tal on valmimas järg teosele «Untitled 12», mis pidi olema eelmisest veelgi jõhkram. Veel enne istungit oli Kender kindel, et otsus tuleb süüdimõistev.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Kaur Kender on talle inkrimineeritud teo toime pannud välisriigis, mitte Eestis, kuivõrd Kender viibis kirjutise UNTITLED 12 veebilehel nihilist.fm avaldamise hetkel Ameerika Ühendriikide Michigani osariigis, veebilehe nihilist.fm server aga asub Suurbritannias. Kohtu hinnangul ei saa väita, et Kender oleks mingigi osa etteheidetavast teost realiseerinud Eesti territoriaalse jurisdiktsiooni piirkonnas.

Eesti karistusvõim laieneb välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi. Karistatavusele viitava normi olemasolu tõendamine väljaspool Eesti Vabariiki toime pandud kuritegude suhtes on prokuröri ülesanne, märkis ringkonnakohus. Kohtu hinnangul niisuguse asjaolu esinemist ei tõendatud.

«Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias Kaur Kenderi tegu karistatav ei ole,» sõnas kohtunik Andres Parmas.

Kenderi hinnangul näitas Tallinna ringkonnakohtu otsus jätta tema õigeksmõistmine jõusse, et eestikeelse sõnavabaduse tagavad USA ja Suurbritannia.

«Kohus kinnitas seda tunnet, mis mul on mitu aastat olnud, et eesti keeles on sõna- ja kunstivabadus täielikult tagatud Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis,» ütles Kender.

Tapmissüüdistusega kiirreageerija sai vabaks

Tallinna ringkonnakohus tegi novembri lõpus pöördelise otsuse, kui tühistas endise politsei kiirreageerija Rando Hõlpuse maakohtus süüdimõistmise tapmises ja käskis ta viivitamatult vahi alt vabastada. Harju maakohus mõistis mehe 9 aastaks vangi.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole ümberlükkamatult tõendamist leidnud, et Hõlpus (30) on süüdistuses kirjeldatud kuriteo toime pannud.

«Tema süü kohta esinevad kahtlused, mida ei ole õnnestunud kriminaalmenetluse käigus kõrvaldada. Vastavalt kriminaalmenetluse seadusele tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks,» leidis kohus otsuses.

Süüdistuse järgi tulistas toona veel Põhja prefektuuris kiirreageerijana töötanud 29-aastane Hõlpus 23. septembril kella 20 paiku Tallinnas Majaka tänavava kortermaja trepikojas oma teenistusrelvast tahtlikult 41-aastast juhututtavat Jaanust rindkeresse. Lasu tagajärjel suri mees sündmuskohal.

Teada on, et kaks meest ei olnud omavahel varasemalt tuttavad. Nad tutvusid samal päeval baaris, kus nad koos jõid, kuni otsustasid Rando korterisse minna.

Vahepeal käisid mehed koos Statoilis, mille turvasalvestis näitas, et Rando ostis sealt muu hulgas hot dogi. Seda jagas ta sõbralikult ka Jaanusega. Alkoholipoest Araxes osteti kella 18.30 ajal ehk kõigest poolteist tundi enne saatuslikku lasku ka veel pudel viina. Ühised käigud näitavad prokuröri hinnangul, et vähemalt neil hetkedel ei paistnud meeste vahel mingisugust tüli olevat.

Prokuröri sõnul näitavad tunnistajate ütlused ja muud tõendid, et süüdistatav vahetas pärast kuritegu riided ja pesi käed kraani all puhtaks. Kui veel kell 18.12 oli Hõlpusel seljas sinised teksapüksid ja sinine tsärk, siis kinnipidamisel olid tal jalas hallid dressipüksid. Mees ei helistanud pärast juhtunut kiirabisse ega politseisse. 

Jäi ohvri elutu keha peale lamama

Kaitsjate sõnul ei tahtnud Hõlpus, erinevalt prokuröri versioonist, pärast juhtunut põgeneda. Kaitsja Margus Kurm sõnas, et süüdistatav jäi pärast veretööd kannatanu elutu keha peale magama, misjärel ärkas ning läks oma korterisse.

Süüdistatava korterinaaber kirjeldas täna kohtu ees, kuidas ta astus trepikotta ja nägi, et keegi lamab maas. Noor naine mõistis, et see on Rando, kuid vähemalt esialgu ei näinud ta, et mehe all on teinegi inimene. Kui naine lähemale astus, nägi ta, et Rando all lamab teine inimene. Pea alumisel trepiastmel, vereloik kõrval. Naine hakkas Randot raputama ja pealt ära tirima, mille peale avas Rando silmad, üritas tõusta, kuid see ei õnnestunud. Ta tiris teda edasi, kuni Rando teksade taskust kukkus põrandale relv. Naine ehmatas ja jooksis üles oma korterisse, kus helistas kõigepealt oma emale ja seejärel juba politseisse.

Pärast süüdistuse kuulmist Hõlpus end tapmises süüdi ei tunnistanud. «See oli kole õnnetus,» lausus ta kohtus.

«Passimaffia» ninamees Ljubov võitleb edasi

Niinimetatud passimaffiaks tituleeritud kaasuses, kus politsei- ja piirivalveameti (PPA endised töötajad võltsisid riiklikke dokumente, sõlmisid grupeeringu liikmed prokuratuuriga kokkuleppe ja võtsid süü omaks. Vaid kuritegeliku jõugu ninamees, ühenduse loomises ja juhtimises süüdistatud Ljubov Genrihson polnud kokkuleppega nõus. Kohtuistungid naise üle jätkuvad tuleval aastal.

Kohus mõistis kokku neli PPA töötajat, neist kaks Põhja prefektuuris, süüdi altkäemaksu võtmises jm ja karistas neid viieaastase vangistusega. Sellest kaks kuud pidid naised reaalselt trellide taga istuma, ilmudes 30 päeva pärast kohtuotsust ise vanglasse. Ülejäänud karistus mõisteti tingimisi.

Peamiselt naistest koosnenud grupp tegeles dokumendipettusega aastaid, väljastades tellijatele riiklikke dokumente nagu keeleeksami tulemus, elamisluba, arstitõend vms. Petuskeemi juhtis varem karistamata toona 65-aastane Ljubov Genrihson. Uurimine selgitas, et naisel oli kokku kolm identiteeti ja tal oli rahvastikuregistris kolm isikukoodi. Tema huvides tegutses kolm isikut, kes vahendasid altkäemaksu. Altkäemaksu võeti tuhandetes eurodes. Politsei pidas naised kinni 2015. aasta oktoobris operatsioon «Maarika» käigus.

PERHi endine juht Tõnis Allik võis Oktoberfestil käia, aga tarkvarafirmalt raha võtta ei tohtinud

Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) endine juht Tõnis Allik ja haigla endine IT-juht Marko Kilk jäid esimese astme kohtus altkäemaksu võtmises osaliselt süüdi. Mõlemad said karistuseks tingimisi vangistused, Allik lubas otsuse kindlasti edasi kaevata. Kohus lükkas otsuse tegemist edasi kaks korda.

Kohus tunnistas Alliku süüdi tarkvarafirma Helmeselt altkäemaksu võtmises, kuid ülejäänud süüdistustes õigeks. Kilk mõisteti süüdi kahes süüdistuses, kuid ühes õigeks.

Seega ei mõistetud PERHi endist juhti süüdi selles, et ta teise äriettevõtte kulul sai Saksamaal toimuval Oktoberfestil käia. Küll aga mõisteti ta süüdi altkäemaksu võtmises tarkvarafirmalt AS Helmes. PERHi endine juht ise väitis kohtus, et ta tegi tööd Helmese heaks ja hoopis tarkvarafirma on talle töötasu võlgu, kuigi puudus töövõtuleping.

Riigiprokuratuur saatis mullu septembris kohtusse kriminaalasja, milles süüdistas endist SA Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) juhti Tõnis Allikut, haigla toitlustusjuhti Anu Vähit ja IT-juhti Marko Kilki kuritegude toimepanemises. Lisaks neile said süüdistuse toitlustusteenuse pakkujast osaühing juriidilise isikuna ja selle äriettevõtte tegevjuht.

Süüdistuse järgi võttis endine PERHi juhatuse esimees Tõnis Allik korduvalt altkäemaksu, mille vastutasuna tagas ta aastate jooksul raviasutuse toitlustajaks sama kriminaalasja käigus süüdistuse saanud osaühingu.

Süüdistuse järgi sõlmis raviasutus mitmel korral riigihanke läbiviimise tulemusel lepingu süüdistuse saanud osaühinguga. Vastutasuks sai PERHi juht mitmel korral käia äriettevõtte kulul Saksamaal toimuval Oktoberfesti üritusel.

Lisaks sellele süüdistas prokuratuur PERHi endist juhti ning IT-juhti kelmuses ja omastamises. Süüdistuse kohaselt käisid süüdistuse saanud isikud PERHile infosüsteemide arendustöid teinud äriühingu kulul ja teadmata lisaks lubatud tööalastele välisreisidele koos pereliikmetega ka puhkusereisidel.

Oma naise süüdanud süürlane pandi aastateks vangi

Eestis seni vastuvõetud Süüria põgenikest on kaks meest saanud prokuratuurilt süüdistuse oma naise süütamise katses või süütamises. 20-aastane Kovad Mohammadi mõisteti kümneks aastaks vangi, kui ta sidus oma naise ja väikese lapse ema rätikutega kinni, valas üle bensiiniga ning süütas välgumihklist põlema. 

Kannatanu oli haiglas viis kuud, milles kaks kuud oli ta koomas. Kohtunik Merle Parts ütles otsuse väljakuulutamisel, et noore naise tervis ja nahk on jäädavalt rikutud.

Prokuratuur süüdistas Mohammadi raske tervisekahjustuse tekitamises, millega kaasnes oht elule ja tervisehäire, mis kestis vähemalt neli kuud. Kohtus esitas prokurör talle süüdistuse ka valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalises väärkohtlemises, mille ta pani toime lähi- või sõltuvussuhtes ja korduvalt. 

​Kohtu all tunnistas mees ka ise, et lõi oma naist umbes 100 korda puust liisuga. Mees nägi, et see ajas naise nutma, mistõttu möönas ta, et tegi naisele haiget. Naise sõnul on mees tema suhtes varemgi vägivalda kasutanud.

Kohtu jaoks oli kummastav kaitsja taotlus süüdistatav õigeks mõista, kuna mees ise kirjeldas, kuidas ostis poest puhastusbensiini ja sidus naise enne süütamist nelja rätikuga kinni. Seejärel valas ta naise keha ja riided bensiiniga üle, kallas bensiinist põrandale raja, esitas naisele paar küsimust ja süütas välgumihkli. Enne kuritegu vaatas ta inimeste süütamise teemalist filmi ja otsis internetist infot, kuidas naist karistada. Teo motiiv oli armukadedus.

Darja tapja läks trellide taha

Kinnisel kohtuprotsessil Ida-Virumaal mõisteti Venemaa kodanik Toomas Semykin (20) süüdi Narvas 2015. aastal 14-aastase Darja tapmises. Mees sai liitkaristuseks 14 aasta ja üheksa kuu pikkuse vangistuse, ise ta end süüdi ei tunnistanud. Tema sõber, terviserajal koos Semykiniga saatuslikul ööl olnud 20-aastane Aleksei Botštarjov tunnistati süüdi tapmise varjamises.

Kreenholmi gümnaasiumis õppinud Darja jäi kadunuks tunamullu 4. detsembril, tema surnukeha leidsid sugulased viis päeva hiljem Pähklimäe terviseraja kaugeimas osas, umbes paari kilomeetri kaugusel tema kodust. Esialgu ei kahtlustatud, et neiu on tapetud, kuna tema surnukehal ei olnud vägivalla tundemärke. Kohtuekspertiis näitas muud – neiu lämmatati.

Kohus mõistis Semykinile sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse. Kriminaalasja arutati Narva kohtumajas, kohtuistungid, sealhulgas kohtuotsuse kuulutamine, olid perekonna ja eraelu kaitseks kuulutatud kinniseks.

Tarankovi tapja saadi kätte

Eesti allilma üheks liidriks ja niinimetatud ühiskassa hoidjaks peetud Nikolai Tarankovi tapmises mõisteti Pärnu maakohtus süüdi Juri Vorobei, kes sai karistuseks üheksa aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse.

Vorobei tunnistas kohtus täielikult enda süüd. Ta väitis, et temani jõudis Tarankovi ähvardus, millest ta sai aru, et Tarankov võib organiseerida tema tapmise, mistõttu otsustas ta Tarankovi ise tappa. Kohtus leidis tõendamist, et Vorobei soetas kuriteo toimepanemiseks illegaalse relva ja käis enne kuriteo toimepanemist sündmuspaika uurimas. Selleks, et olla kindel, et Tarankov on surnud, tulistas Vorobei talle viimase lasu pähe.

«See näitab sihikindlat kaalutletud eesmärgipärast käitumist kuriteo toimepanemisel. Inimeste vahelise konflikti lahenduseks ei tohi olla teise inimese surm, selline tegu kõigutab ilmselgelt ühiskonna üldist turvatunnet,» märkis kohus oma otsuses.

Vorobei omas küll relvaluba, kuid relvale ja laskemoonale, millega ta Tarankovi tappis, tal luba ei olnud. Öösihiku sai ta enda sõnul sõbralt kingiks ja see oli mõeldud jahirelvale. Kuigi iga tulirelva ja öösihiku omamiseks ja hoidmiseks on vaja relvaluba, ei taotlenud Vorobei seda öösihiku käitlemiseks, vaid hoidis seda ilma loata oma elukohas, rikkudes sellega relvaseaduse nõudeid.

Riigiprokuratuuri süüdistuse järgi tulistas Vorobei Tarankovi (63) surnuks mullu septembris Läänemaal Saunja külas tekkinud tülis. Peavigastusega surnukeha leiti metsa alla kõrvalisse kohta pargitud autost.

Tapjatest vennad läksid vangi

Pärnumaal taksojuhi 95 noalöögiga tapnud vennad Filip-Artur (21) ja Benjamin Hiienurm (19) said karistuseks 20 aasta pikkuse vangistuse. Tallinna ringkonnakohus otsustas meeste karistusi viie aasta võrra veelgi karmistada, Pärnu maakohus mõistis vendadele 15 aasta pikkuse vangistuse. Hiienurmed otsust enam riigikohtusse ei kaevanud.

Lääne ringkonnaprokurör Gardi Anderson küsis apellatsioonis vendadele karistuseks isegi eluaegset vangistust või 20 aastat. Sama taotlesid ka kannatanud.

Kohtu hinnangul ei olnud eluaegse vangistuse mõistmine antud juhul põhjendatud. Varem raskete kuritegude eest karistamata isikute puhul ei saa väita, et nad jätkavad pärast tähtajalise karistuse ärakandmist tapmiste toimepanemist, põhjendas kohus. Kohus võttis arvesse ka süüdistatavate iga ja leidis, et nende väärtushinnangud pole veel lõplikult välja kujunenud ja nende taasühiskonnastumine on tähtajalise vangistuse jooksul võimalik.

Filip-Artur ja Benjamin tunnistasid end süüdi osaliselt. Benjamin Hiienurm kinnitas, et tema veretöös ei osalenud. «Only partly,» laususid inglise keeles ütlusi andnud kohtualused.

​«Sooviksin vabandada selle eest, mida tegin! Kahetsen seda!» teatas Filip-Artur oma viimases sõnas.

«Daamid ja härrad, kohus ja eelkõige kannatanu pere,» sõnas Benjamin. «Palun vabandust selle eest, mida tegin! Kahetsen seda sügavalt! Palun vabandust selle kaotuse ja leina eest, mille põhjustasin!»