Galerii! Nii nad meile rääkisid …

1980ndatel tahtis iga kooliõpilane teha rokkbändi, nüüd tahab igaüks teha oma startup’i. Ja nagu enamikust ei saanud häid muusikuid, ei saa ka enamikust häid ettevõtjaid.

Tundub, et poliitikud on ka segaduses, kuhu peaks Eestit tüürima. Ajad ongi ärevad... Aga kas peaks mööda mune kõndima? Pigem peab väga mõtlema, kuidas ja mida sa ütled, puhtalt sellepärast, et valesti mõistmist on nii palju. Inimesed ärrituvad kergesti. Ükskõik mis sa välja pakud, saab esimesena vastureaktsiooni; alles siis mõeldakse läbi ja saad pooltreaktsiooni.

Sõna ja pilt ei lähe Putini režiimi juures juba enam ammu kokku. On lihtsalt hämmastav, kui vähe mäletatakse neid Krimmi okupeerimise aegseid intervjuusid, kus samad ametnikud, kes praegu räägivad rahust ja koosmeelest, rääkisid, et Krimmis ei ole vene sõdureid. Need on samad inimesed, kes valetavad uusi valesid.

Lapsed, kes varases eas õpivad mängima mõnd instrumenti või teevad trenni, harjutavad ka tahtejõulihast ja enesekontrollioskust. Selle mõjud kanduvad edasi teistesse eluvaldkondadesse.

Ülemustega ei maksa kunagi liiga lähedalt sõbrustada, sealt tekivad tülid ja tekib kõik. Ei maksa kõike endast välja rääkida. Tee nendega tööd, püüa teha seda, mida nad soovivad ja nii palju, kui oskad, aga väike distants on hea.

Kuid kui vabadus on olemas, pole muul suurt tähtsust. Vene ajal oli selline ütlemine, et kui Eesti saaks vabaks, võime kas või kartulikoori süüa. Aga see oli selline sümbolütlemine. Vahel olen mõelnud, et kui on kähmlused või midagi, siis need ongi need kartulikoored, mida me sööme.

Ma usun, et igal inimesel peaks olema vaprust näidata, teha ja olla. Siiralt, kirega ja päriselt, mitte nii, et kuule, kas kõlbas? Okei? No siis teeme edasi. Asju tuleb teha põlemisega! Armastusega! Entusiasmiga! See on minu muusika- ja elufilosoofia.

Üks kõige raskemaid asju, millega angloameerika kultuuriruumist tulija Eestis harjuma peab, on vaikus. Ma olen siin õppinud, kuidas olla sõprade seltsis, nautida teiste inimeste kuulamist ja nendega koos olemist ning mitte midagi öelda.

Miks inimesed kardavad? Sellepärast, et nad mõtlevad tulemuse palju hullemaks, ehkki tegelikult seal ei ole ju midagi karta!

Ju ma olen siis nii kreisi tüüp, et olen kõik esmapilgul hirmutavana tunduvad väljakutsed vastu võtnud. Kõik, mis elu ette viskas, kõik sai ära tehtud!

Meie, eestlaste jaoks on kogu euroliidu teema ühe põlvkonna pikkune, Lääne-Euroopas aga kolme. Mitu põlvkonda poliitilisi liidreid on investeerinud sinna igas mõttes nii palju, et seda ei lasta niisama lihtsalt allavett.

Ma ei kujutaks ette, kui enamik kirjanikke oleks parempoolsed – see oleks täielik jama. Kirjanik peab natuke vasakpoolne olema, kaasa tundma neile, kel halvasti läheb, ja aitama neid. Sama peab tegema ka ajakirjandus, ja mitte mingis spetsiifilises väikses ajakirjas, nagu Elukiri.

Mu isa kaotas teises maailmasõjas neli venda, nad on maetud Tuupovaara kangelaskalmistule. Kui sa mõtled, et mu vanavanematel oli seitse poega ja üks tütar ning neli poega suri sõjas, siis sa saad aru, mis on läbikukkunud välispoliitika või ka ebaõnnestunud rahvusvaheliste suhete hind indiviidi tasandil.

Mu kass Hippolit on mulle näidanud täiesti uutmoodi metsa. Kass on nõtke loom, näitab oma kehaga, kuhu tema läheks. Hulkusin kassi tahtmist mööda. Täpselt sama moodi olen oma koeraga rännakutel käinud nii, et koer valib rajad – küll päevavalges, küll öösel kottpimedas. Koera või kassi pilguga ringi käies näeb metsa hoopis teistmoodi. Ning leiad metsast üles kohad, mis ongi väega, hästi intensiivsed, millest ise võid lihtsalt üle jalutada, märkamata, et seal midagi erilist on, aga kui kass näitab, siis jääd vaatama ja kuulatama ning leiadki sealt midagi muud.

Ma olen seltskonnas märganud, et kui sa oled naljakam kui mehed, siis meestel hakkab imelik ja nad lähevad ära. Peab olema päris mehine mees, kes kildu viskava naise välja kannatab.

Inimeste pärast ma ju kodust välja lähengi. Kusjuures minu inimene võib olla vahetult enne meie ajaarvamise algust elanud India budistlik imperaator Ašoka või araabia luuletaja Rumi või too karjus Pedro Vargas, kes meie auks Tulemaa lõunatipus lehma tappis ja veini kallas.

Oma kultuur on mõtte kodu. On erakordne nauding vallata eesti keelt, erakordne nauding suuta aru saada Veljo Tormise muusikast, kus on erilised nüansid ja kõlapildid. Kui palju head uut muusikat oli kirjutatud viimase laulupeo jaoks! Kui inimene jääb oma juurest ilma, ei suuda ta enam õieti luua, jõud jätab maha. Kui tahta elada sügavat elu, on hea elada oma kultuuris.

Alkoholi nimetatakse sotsiaalseks libestiks, aga minu jaoks see kuidagi paika ei pea. Sada miljon korda huvitavam on olla peol kainena.

Nii väikese rahva seast nagu meil sünnib üks Lennart Meri saja aasta jooksul. Suure kaliibriga riigitegelasi ja diplomaate, kes on ka keelte poolest andekad inimesed, on vähe, kuid isegi kui väga säravaid, karismaatilisi isiksusi riigi eesotsas ei ole palju, siis loeb kas või keskmine tase.

Oleme ikkagi oma keerulise minevikuga piirirahvas, mille eliit üritab ajalugu maha vaikides teeselda, et Eesti on tavaline Lääne-Euroopa riik. Igaühele, kes on Lääne-Euroopas käinud, on selge, et see eliidi unelm ei vasta tõele, sest inimesed praeguses ja eelmises riigis on ju samad. Ja inimesed üleöö ei muutu. See, et me oleme luterlased ja oskame noa ja kahvliga süüa, ei tee meist veel eurooplasi.

Arvan, et inimene ei vaja mugavust, oleme loodud progressiivseks. Mulle meeldivad väljakutsed ja ebamugavused, positiivne pinge annab võimaluse edasi liikuda. Mugavus on meie ühiskonnas kohutav asi!

Armastus riskib alati. Kui me ei armastaks, siis poleks riske. Iga suhe, mille me loome, olgu abikaasaga, olgu last oodates, lapsendades, peidab eneses tohutult riske. Armastus teeb ju inimese haavatavaks. Teistpidi – mis oleks elu, kui me otsustaksime, et ei võta seda riski, ei armasta, sest nii on lihtsam.

Pärast X-Gamesi võitu tulid hästi paljud juurde, et teha pilti ja öelda «palju õnne». Vahel, kui [Sildaru nimega] autoga valgusfoori taga seisame, siis näen, et inimesed vaatavad ja lehvitavad. Kui pärast operatsiooni karkudega käisin, nägin, kuidas poes olid kõik pilgud minu peal. See oli pisut ebamugav, kui kõik vaatavad, kuidas sa oma karkudega vaikselt koperdad.

Mulle ei meeldi, kui poliitilised vaated või tõekspidamised hakkavad mõjutama kunsti ja seda loomingut, mida koos teeme. Nood vaated ja tõekspidamised peaks suutma jätta ukse taha, et sa ei hakkaks suhestuma oma kolleegidesse teistmoodi sõltuvalt sellest, mida keegi arvab. Igal inimesel on õigus oma arvamusele, seni kui ta teistele sellega liiga ei tee. Keegi ei ole ju sellepärast halvem kolleeg, et ta mõtleb teistmoodi, et ta elufilosoofia on teine.

Ma ei taha sildistada, aga mulle on jäänud mulje, et keskmine eesti mees on möku tüüp, kes ei julge endast rääkida. Viiest naisest neli tuleb kaamera ette ja räägib oma murest. Viiest mehest tuleb üks.

Eestis on vaja muuta teaduskarjäär noortele atraktiivsemaks. Häda on selles, et valikuid on nii vähe. Meil on tublid oma doktorandid, avaldavad artikleid, aga sel päeval, kui nad kraadi kätte saavad, tekib küsimus: mis minust edasi saab? Ja kuna Eestis puudub elujõuline biotehnoloogia sektor, mis suudaks vastu võtta suurt arvu inimesi, siis jääb valikuid üsna vähe. Siis jääbki väljamineku teema.

Arvan, et lollid ei tahagi muutuda. Piiratud inimene on endaga väga rahul ja teab täpselt, kuidas kõik teised peaksid elama.