Räpasest punasest arhitektist Rootsi ettevõtjaks

**

Jüri Raudsepp

«Pärijate koosolek»

Mytho Kirjastus

2017

-Te läksite Rootsi 1978. aastal, kui Eestis valitses sügav nõukogude aeg ja teil oli taskus Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) diplom.

Jah! See paber aga ei tähendanud neile seal mitte midagi. Töötasin ehitusel ja ühtlasi käisin nagu tola oma diplomi ja meeter korda meeter mõõdus lõputööga (Pärnu linna kaubanduskeskus – toim) mööda arhitektuuribüroosid õnne katsumas. Üks arhitekt, kes mind vastu võttis, vaatas väga suure imestusega, et miks mul on tunnistusel ained nagu parteipoliitiline ajalugu ja kommunismi filosoofia. Ta ei saanud aru, et nõukogude inimesele olid need kohustuslikud, Rootsis saab ju üliõpilane ise aineid valida. Isegi hiljem, kui juba töötava arhitektina käisin näiteks Örebro Eesti seltsis esinemas, kuulsin ka kommentaare, et mis räpane punane arhitekt see meile siia tuleb.

-Kuhugi te pidite siiski ju tööle saama.

Jah, üks ehitusfirma võttis mind joonestajaks ja hakkasin siis teiste ideid üles joonestama. Vähehaaval hakati mulle seal siiski ka natuke arhitektitööd andma. Tegin näiteks firma tütarettevõttele kontori. Edasi töötasin ennast juba paari aastaga üles. Muidugi, Rootsis oli sellel ajal väga palju nõudmisi ja ettekirjutusi, kuidas asjad peavad olema. Näiteks magamistuba peab olema 12 ruutmeetrit ja ei tulnud kõne allagi, et teed näiteks kümnese. Nii et esimeste korterite joonistamisega ma ei saanudki hakkama. Tänapäeval muidugi enam selliseid piire pole, kuigi tegelikult on need päris head.

-Kui läksite nõukogude inimesena Rootsi, siis mis mulje sealne arhitektuur jättis?

Väga üksluine. Kui klient tuli rääkima, millist maja ta tahab, siis näitas ta enamasti pildi pealt, et vaat just sellist. Ja ta ei kujutanud ettegi, et võiks tahta midagi teistsugust. Eestis, vastupidi, tahtsid kõik midagi erilist – et kui juba maja, siis olgu karakteriga. Aga Rootsis küsiti kohe, miks ma nii keerukalt teen. Siis aga hakkasin aru saama, et standardmaja ehitades oli kohe kindel hind teada. Aga kui tahtsid midagi erilist, panid ehitajad kohe pool hinda juurde, sest nad lihtsalt polnud kunagi midagi sellist teinud. Õnneks need tellijad, kes mul praegu on, tahavad saada midagi omapärast. Ütlen neile vahel naljatades, et millega teha lihtsalt, kui saab ka keerukalt.

-Kuidas te oma arhitektikäekirja iseloomustate?

Mul vist ei ole päris sellist oma stiili, et ma õpin nüüd ühe meetodi selgeks ja siis seda teengi. Sõltub ka sellest, mida ma teen. Näites Örebro haigla oli viie arhitekti koostööprojekt ja minu ülesanne oli anda sellele väline vorm – milliseid materjale ja värve kasutada. Aga kui ma teen ise eramaja, siis on minule kõige olulisem panna tellija arhitektuurist huvituma ja teda kuulata.

Kliendil palun kõigepealt alati mõelda, milline on n-ö tema elu stsenaarium. Et kui ta hommikul üles ärkab, siis kes ta on? Kas krapsab kiiresti üles ja jookseb kööki putru keetma. Või on see tüüp, kes teeb võileivad ja kohvi valmis ja ronib siis veel voodisse tagasi, loeb ajalehte vms.

Sellest sõltub ruumide asetus ja ruumi sissetulev valgus. Valgus on minule väga oluline – et kui liigud, siis liiguksid kindlasti valguse poole. Selles mõttes meeldivad mulle Andrei Tarkovski filmid – tema tubadesse tuleb alati sisse väga ilus valgus ja need on ilusad nii tühjalt kui ka koos inimestega.

Muidugi on minu käekirja mõjutanud Soome arhitektuur, sest ERKIs õppides olid ju ainsad ajakirjad, mis me kätte saime, Soome omad. Selleks, et saada mingite muude maade, näiteks Ameerika või Itaalia ajakirju, tuli juba minna ehituskomiteesse.

-Surute te tellijale ka enda stiili peale?

Muidugi ma püüan ennast teostada. Praegu näiteks ehitan üht suurt maja Kesk-Rootsi mägedesse. Sõitsime tellijaga sinna kohale, ronisin mäe otsa ja nägin tohutut panoraami. Joonistasin sinna elutuppa siis kuus meetrit pika ja kaks-kolm meetrit kõrge akna. Keset akent joonistasin elegantse õhulise kamina, mis mõtteliselt neid lumiseid mägesid soojendaks. Olime juba ehitusluba taotlemas ja tellija oli ka rahul. Aga siis viimasel päeval teatas ta mulle, et sõidab Alaskasse karu laskma ja tegelikult ta ikkagi tahaks, et kamin oleks tavapäraselt massiivne, et ta saaks sellele panna karutopise.

See oli täiesti vastupidine minu ettekujutusele! Hämmastav, et ta varem ei julgenud mulle seda kordagi öelda, et temale on kõige olulisem see karu. Pärast seda ma muidugi raputasin endale tuhka pähe, et ma ei suutnud  seda inimest avada. Kui mees Alaskast tagasi tuli, siis muidugi selgus, et karu tal lasta ei õnnestunudki. Aga mina olin juba muutnud projekti vastavalt kliendi soovile.

-Teie üks suuremaid ehitisi on Örebro haigla. Kuidas see hoone sündis?

Kuna see on haiglahoone, siis kujutasin seda nii, et ta oleks pealt vaadates nagu üks suur lahtine haav. Maja on kolmnurkne ja kõikidel nurkadel on tükk küljest ära lõigatud, nagu oleks tegu haava äärega. See on ju koht, kus tehakse operatsioone! Tellijad muidugi naersid, et haiglale nad sellist kirjeldust ei tahaks, aga see oli mulle endale vajalik. Akende kujus, kus ülemised aknad on suuremad ja alumised väiksemad, on mul eeskujuks Akira Kurosawa, kes oma filmides kasutas tihti negatiivset perspektiivi – pani ette väiksemad inimesed ja taha suuremad.

-Olete ka oma perele ja oma lastele ehitanud mitu maja. Räägime esimesest, pooliku sidruniviilu kujulisest Harge suvilast.

Mõtlesin seda joonistades, et kõige parem oleks teha ümmargune maja, mis kaoks nagu loodusesse ära. Et oleks umbes nagu suur jäme puu, mille ümber kõndida. Botta (Šveitsi arhitekt Mario Botta – toim) oli siis just joonistanud ühe ümmarguse maja ja ilmselt oli see mul väga tugevalt silme ees. Aga kuna ma Bottat kopeerida ei tahtnud, tegin ümmargusest majast vaid poole, nii et jäi nagu sidrunilõik. Kui vaadata maja kaugelt, tundub tohutult suur, aga lähedalt vaadates kaob metsa sisse ära, nii et näed sellest ainult väikest osa. Teine idee oli, et maja mõjuks rohelise metsa taustal nagu üks pikk 25-meetrine heledam triip. Selline, mis ei lähe üldse ülejäänud loodusega kokku. See on nagu üllatus!

Ning kuna mina olen just see inimene, kes hakkab kohvi tegema ja siis läheb veel voodisse tagasi ja uneleb seal ajalehega, siis projekteerisin magamistoa aknad nii, et kui enam ei taha lugeda ja lasen ajalehe alla, jääb silma ette üks ilus järve pilt. Järv on majast 50 meetri kaugusel.

-Millised Stockholmi arhitektuuriobjektid teile meeldivad?

Seda on raske öelda, sest linnale annavad ju värvingu ikkagi eelkõige inimesed, kes seal elavad. Aga mulle meeldib näiteks Stockholmi kultuurimaja Sergeli turul, mille on teinud Peter Celsing ning ka Stockholmi Globeni hall.

Stockholmi raamatukogu, mille on teinud maailmakuulus arhitekt Gunnar Asplund, on ka huvitav. Tema idee oli, et raamatukogu on nagu tindipott – hoone ongi neljakandiline ja siis seal on ümmargune kork peal. Mulle Asplundi tööd üldse meeldivad. Näiteks ka lõunaosa surnuaed Skogskyrkogården (eesti keeles metsakalmistu – toim,) mille ta tegi koos Sigrud Lewerentziga, on koht,kus ma vahel käin.

-Millist arhitekuuri saab üldse surnuaial olla?

Seal on selline ärasaatmise kabel. Ning kalmistu keskel on üks kalmuküngas, millest kõrgub välja pikk sale rist. See on natuke provotseeriv. Ma viin küünla Asplundi hauale ja ühtlasi panen siis küünla ka ema ja isa meenutuseks. Nemad on muidugi maetud Eestis, aga just seal surnuaias käin ma neid mälestamas.

Kusjuures väga huvitav on see, et kui meil oli ERKI ajal ülesanne lihtsalt stiliseerida pilte, siis oli minu ülesanne stiliseerida paari fotot just Lõunasurnuaiast. Mõistagi polnud mul toona mingit aimu, kus see surnuaed on või et ma sinna kunagi satun.  

Asplundi puhul meeldib mulle ka see, et ta olevat olnud väga töökas. Joonistanud seni, kuni oli oma tööga lõpuni rahul. Mina töötan sarnaselt, ei anna midagi poolikult ära.

-Mis Tallinna arhitektuurist on silma jäänud?

Ma mõni aasta tagasi lugesin, et üks Hollandi fotograaf käis Euroopa pealinnades ja võrdles neid omavahel. Ta ütles, et kõige ilusam ja huvitavam on Tallinn. Et siin on ehitisi, mida teistes kohtades ei näe. Ja et Stockholm oli kõige igavam.

Mulle meeldib Tallinnas näiteks Rotermanni kvartal om amitmekülgse arhitektuuriga. Ning enne, kui nad selle Viru keskuse nüüd ümber ehitasid, oli ju Viru ka ikkagi väga ilus. Juba kaugelt oli seda ehitist näha ning park seal ümber jäi silma. Omal ajal, kui Mart Port selle joonistas, öeldi küll, et see Viru hotell näeb välja nagu oleks plastämber kukkunud vanalinna, et oleks võinud ehitada veidi kaugemale. Aga praegu tundub see koht ideaalne. 

Ehitis muidugi enam nii kena ei ole, sest terve ühendus Viru keskuse ja vana kaubamaja vahel ei ole ju galerii, vaid lihtsalt üks suur neljakandiline ehitis. Pole muidugi minu asi teist tööd kritiseerida, aga mujal maailmas tehakse sellistesse kohtadesse ikka ju klaasist õhulised galeriid või kasutatakse vähemalt palju valgust.

-Mis suunas on Tallinna arhitektuur võrreldes 1970-ndatega liikunud?

Kui mõelda nüüd ainult see ETKVLi maja peale Narva mnt alguses (Narva mnt 9 – toim), on nüüd tornidega klaasmaja. Töötasin seal, kui arhitektid Mart Kalling ja Olga Bruns seda 1970-ndate algul projekteerisid. Tookord tehti seda betoonkassettidest, nii et kui praegu lähedalt vaadata, on näha klaasi taga oranže betoonelemente. Tol ajal oli betoon väga ilus ja moodne, aga nüüd on maja saanud nagu uue riietuse.

-Tallinnas te palju töötada ei jõudnudki, siis läksite juba Rootsi. Räägime ka raamatust «Pärijate koosolek». Miks tahtsite oma eluloo kirja panna?

Sain sel aastal 70 ja ütlesin endale: Jüri, kui sa sel aastal seda raamatut ära ei kirjuta, siis ei kirjuta sa seda kunagi. Seega plaan oli mul ammu ja ilmselt sundis kirjutama eelkõige see, et mul oli enda peas vaja ära lahendada kogu minu perekonna lugu, et uurida, kas mina olen midagi valesti teinud, ning kui, siis kus ja mida. Püüdsin leida põhjusi, miks minu suhted perekonna ja eelkõige õdedega ikka on niimoodi läinud. Päris lahendust ma ei leidnudki, aga minu enda jaoks oli oluline lahendada küsimused, mis mind mineviku juures häirisid.

-Raamatus on üsna avameelseid kirjeldusi sellest, kuidas vanemad õed teid ja teie venda ära kasutasid, sundides oma suguelundeid näitama. Mis teil seal perekonnas õigupoolest toimus?

Jah, see on tõsi, sellised mängud olid meie perekonnas küll. Eks sealt ongi alguse saanud see vanema õe õigus, et võib teha, mida tahab. Ja hiljem on see üle kandunud ka pärimissaagasse, kus kolm vanemat õde on taas oma üleolekut näidanud. Eks see on mind ka kindlasti mõjutanud. Näiteks võib-olla olin ma sellepärast naistega suheldes noorena väga arg. Mul on küll olnud palju tüdrukuid ja vahel räägitakse minust kui naistemehest, aga sellest kõigest juba pikemalt raamatus.

-Mõistan, et raamatus kirjeldatud pärimissaaga on päris pretsendent?

Jah, see on huvitav, et mäletan, et meie peres rõhutati kogu aeg, et me oleme teistest justkui paremad. Aga isa pärandiga seotud lugu küll seda ei toeta. Kogu pärimissaaga oli nii veider, et kui ma rääkisin seda siin Eestis toimetajale Madli Vitismannile, siis keeldus ta algul minu raamatut toimetamast, kuna ütles, et ta ei usu seda lugu. Ta nõudis mult katastrinumbit ning kontrollis juhtumit oma notari juures.  Ka notar ei uskunud, et selline asi saab olemas olla.

-Peale keeruka pärimissaaga on raamatus siiski ka palju ägedaid lapsepõlvelugusid ja huvitavat teie arhitektiks kujunemisest Rootsis. Peale selle ka väga vahvad illustratsioonid.

Jah, need illustratsioonid ma tegin ise. Algul pidi neid tulema kümme, aga siis lõpuks tuli 70 (naerab). Aga ma olen rahul. Öeldakse ju, et on olemas kaht sorti  inimesi – ühed, kes naudivad jooksmist ennast ja duši all käimine ei ole pärast enam oluline. Ning teistele pole tähtis jooks, vaid tunne, mis pärast tekib. Oled väsinud ja midagi ära teinud. Mina olen see viimane. Joonistan alati seni, kuni ise olen enam-vähem rahul. 

CV

Jüri Raudsepp

Sündinud 11. jaanuar 1947.

1966 lõpetas Tallinna 2. Keskkooli.

1966 õpinguid Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas.

1969–1971 sõjaväeteenistus.

1972–1977 ERKI arhitektuuri eriala, lõputööks Pärnu linna kaubanduskeskus.

1975 abiellus Rootsis elava eesti neiuga.

1977 asus elama Rootsi Örebro linna. Aasta ehitustöölisena ja juhutöö purjepaadiehitajana

1979 joonestaja ehitusfirma Asplund projekteerimisbüroos, hiljem samas arhitekt. Alustas oma esimese maja ehitust

1985 Brinki arhitektuuribüroo, mis on tuntud haiglate projekteerijana.

1985 Astus Rootsi arhitektide liitu SAR/MSA.

1985 alustas oma firmaga Valma Design.

1997 arhitekt arhitektuuribüroos Lennart C

2006-2009 Lennart C kontorijuhat ja osanik

2010-2017 jätkas tööd Valma Designis, uue nimega Jüri R Arkitektur & Design AB

Kolm last

Praegu vabaabielus