Agur: keskpäraste torukoolide asemel tekivad tugevad põhikoolid (4)

Millist varianti on teie kool kaalunud, kas eraldi põhikooli- ja gümnaasiumiosa, eraldi algkooli ja progümnaasiumi või loobute riigigümnaasiumide loomise järel gümnaasiumiosast üldse?

Me oleme ainult visioneerinud, mingit kindlat huvigruppidega kokku lepitud tulevikumudelit riigigümnaasiumi kohta ei ole. GAGi õnn on see, et I ja II kooliaste ehk algkooliosa on juba alates käesolevast õppeaastast erinevas, spetsiaalselt sellele vanuserühmale ehitatud uues õppehoones ning progümnaasiumi- ja gümnaasiumiosa oma vanas, ajaloolises õppehoones. See mudel on meie jaoks ideaalne ning seda muuta pole rohkem vaja. Gümnaasiumiosast ei ole plaanis mingil juhul loobuda. See küsimus ei ole üldse aktuaalne.

Eraldi gümnaasiumide loomine on mitmel pool Eestis juba toimunud ja see on toonud kaasa palju pahameelt. Miks peate mõistlikuks, et gümnaasiumiaste oleks eraldi?

Üleriigilist pilti vaadates on riigigümnaasiumide loomine hea plaan, mis tagab ühtlaselt tugeva gümnaasiumihariduse. Eeskätt selle tõttu, et riik on koolipidajana kompetentsem, võimekam ja jätkusuutlikum kui kohalikud omavalitsused erineva kompetentsuse ja võimekusega kohtadel üle riigi. Gümnaasiumiõpe on spetsiifiline õppevorm, kus on oluline nii eraldi aineõpe kui ka ainetevaheline lõimitud õpe, koostööoskused ja soovitavalt tugev õpimotivatsioon, mille peaks andma tugev põhiharidus.

Haridusministeeriumi hinnangul aitaks gümnaasiumiosa lahutamine tugevdada põhikooli. Milline on teie arvamus?

Pean seda väidet põhjendatuks. Tänane olukord, kus 1.–12. klasside n-ö torukoolide kvaliteedile suunatud kompetents ja ressurss jaguneb läbilõikes esimesest kaheteistkümnenda klassini, ongi ebamõistlik. Kannatajaks on kõik kooliastmed, sest millelegi ei jaksata fokuseerida põhjalikult.

Kui nüüd selliselt torukoolilt ainuüksi administratiivselt võtta pealt ära gümnaasiumiosa, on suur tõenäosus, et keskpärasest torukoolist võib saada tubli ja tugev põhikool. Neid näiteid juba on, näiteks Viljandi.

Lihtne näide on kõrvutada seitsmeaastast last, kes tuleb lasteaiast 1. klassi ja 19–20-aastast noort inimest, kes suundub kõrgkooli, tööle või kaitseväkke. N-ö torukoolis õpivad niivõrd erinevad sihtrühmad külg külje kõrval koos. Miks? Traditsioon ja esimese septembri- ja lõpukella aktuste imearmas komme, kus abiturient tuleb aktusesaali, pisike koolijüts käekõrval.

Jah, see on emotsionaalselt armas moment, kuid mitte nii kaalukas, et kestvalt suuri hulki koole hoida hambad ristis täistsüklikoolidena. Mõned ühised aktused veel ja tegelikult rohkem õppimise, kvaliteedi ning kasvatuse mõttes väikesed ja suured kooliajal kokku ei puutugi, isegi sööklas mitte. Niivõrd erinev on nende koolirütm ja spetsiifika. Kui veidi mõtet edasi arendada, siis eelnimetatud aktustel saaksid suured ja väikesed sümboolseid rituaale pidada ka koolide koostöös.

Paljud pered Tallinnas proovivad oma lapsed panna just kesklinna koolidesse, seda lootuses, et kui laps on samas kooli käinud algusest saadik, siis on tal suurem lootus pääseda ka edasi gümnaasiumiosasse. Kuidas võib keskkooliosa lahutamine mõjutada tungi esimesse klassi?

See olekski väga hea, kui gümnaasiumi riigieksamitulemused enam ei mõjutaks tungi teatud koolide esimestesse klassidesse. Siin ei ole enam tegemist 1. klassi või I ja II kooliastme kvaliteediga, vaid kooli mainega, mille on esimese klassi osas tekitanud suures osas vanemate üles haibitud soov ja uskumus just teatud kooli headusse. Sellel ei pruugigi tegelikkusega seost olla.

Muudatus annab võimaluse ja kohustuse muuta algkoolide (põhikoolide) võrk ühtlaselt tugevaks ja usaldusväärseks, et ei tekikski üldse soovi ja kiusatust eelistada teatud kesklinna koole kodulähedasele koolile.

Pole mingit põhjust pääseda just sama kooli gümnaasiumiosasse, kui gümnaasiumid on eraldatud. Põhikooli lõpetamine on vahejoon ja gümnaasiumisse kandideeritakse võrdsetel alustel, lähtuvalt tulevase gümnasisti akadeemilistest võimetest ja eeldustest. Erisus võiks esineda koolides, mis tegutsevad progümnaasiumi ja gümnaasiumina koos. Ka progümnaasium (7.–9. klass) eraldi koolitüübina on mõeldav.

Mis vanuses oleks teie hinnangul põhjendatud laste suunamine vastavalt nende võimekusele kas eri tasemel klassidesse või koolidesse?

See võiks toimuda pärast 6. klassi ehk progümnaasiumisse (7. klassi), kui lapsel on omandatud tugev algharidus, välja kujunenud õpioskused, esile tulnud eeldused, võimed ja huvid. Neist asjadest lähtuvalt saab laps juba teha esimese spetsialiseerumise – näiteks reaal- ja humanitaarsuunitluse vahel.

GAG plaanis juba aastaid tagasi progümnaasiumiks muutuda. Toona jäi see väga tulise vastuseisu tõttu ära. Kuivõrd valmis on Eesti ühiskond praegu selleks muudatuseks, et laps ei peagi saama esimesest kuni viimase klassini käia samas koolis?

Iga muudatus on raske ja valulik. Inimene on oma olemuselt alalhoidlik. Ligi 15 aastat tagasi (eelmise direktori aegu) oli linnal korraks plaan tõesti GAG muuta progümnaasiumiks-gümnaasiumiks. Toona oleks selle hind olnud I ja II kooliastme ärakaotamine. See plaan leidis tormilise hukkamõistu. Alates eeskätt algklasside õpetajate ja nende taha koondunud vanemate näol, aga ka laiemalt. Sinnapaika see plaan toona jäi.

Tänaseks on plaan teostunud veidi teisel moel, oluliselt täiuslikumalt, säilitades I ja II kooliastme, eristades progümnaasiumi- ja gümnaasiumiosa.

Ma arvan, et Eesti ühiskond on selliseks muudatuseks valmis küll. Hästi tähtis roll on mõistlikult muudatuste vajadusi põhjendada, targalt kommunikeerida ja huvigruppe kaasata.