Kes on operaatorid Erik Põllumaa ja Ivar Taim?

Põllumaa, kelle varasemad tuntumad tööd on «Roukli» (rež Veiko Õunpuu) ja «Teesklejad» (rež Vallo Toomla), kirjeldas, et üritab oma töös alati kõigepealt mõista, mis on lavastaja visioon: «Mul on üldiselt olnud kõik tugeva oma visiooniga režissöörid, nii et proovin alati nendelt kõigepealt maksimumi kätte saada ning siis seda omalt poolt täiendada ja grupile edasi anda.»

Esimese novelli «Mehetapja» võtted olid Põllumaa sõnul mõnusalt keerulised, kuna ilm näitas ennast mitmest küljest ja ootamatused olid tavalised külalised. «Kuid pärast on hea tunne, kui oled millestki keerulisest läbi tulnud,» tõdeb ta. «Sulev oskab mõnusalt sellise õhustiku luua.»

«Sulev Keedus teeb Sulev Keeduse filmi ja see on veidi teistsugune kui teiste režissööridega,» räägib Ivar Taim, kelle tuntumatest töödest operaatorina võib nimetada filmi «Viimane Romeo» (rež Moonika Siimets). «Keeduse puhul on operaatori roll pigem kuulata ja püüda tema vähestest sõnadest midagi mõista ning olla sel teekonnal kaasas. Kindlasti ei ole see film, kus sul on operaatorina tohutult suur oma visioon.» Muu hulgas kaitses Taim ka äsja magistrikraadi Norra filmikoolis, mille lõpetas täispika kohaliku mängufilmiga.

Enne «Varju» filmimist ei vaadanud Taim ühtki Põllumaa filmitud lõiku ja seda teadlikult. Seetõttu tõdeb ta, et vahel oli juba tehtud loomingulistest otsustest raske aru saada ning jutuajamist Keedusega oli palju. «Sulev ütles, et pole ühegi operaatoriga nii palju rääkinud,» meenutab ta. «Vari» on kolmest novellist kahtlemata kõige sümbolistlikum ning et tegevus toimub tänapäeval, paljude võimaluste ajastul, oli operaatoril vahel keeruline konkreetset pidepunkti leida. «Mõtestasin selle lõpuks endale lahti nii, et tänapäeval on probleemid ja küsimused väiksemad, aga segasemad,» selgitas ta.

Miks tunnistati parimaks just «Mehetapja/Süütu/Vari» kaameratöö? Erik Põllumaa leiab, et võtmesõnaks on tervik. «Kuigi oli kaks operaatorit, teeb Sulevi nägemus selle lõpuks ikka ühtseks,» märkis ta. Ivar Taim lisas, et tänapäeval, mil filmi tehakse tihti telesarja stiilis – paneme näitlejad paika ja võtame selle asja üles –, jutustab Keedus ikkagi lugu klassikalises filmikeeles, kus on olulised kõik detailid, valguse ja varju suhe ning kadreering. Ülimat kompromissitust kaamera jätte jääva suhtes illustreerib ka Keeduse suhe rekvisiitidesse. «Kui meil ei ole päris õiget asja, siis me filmi ei tee,» kirjeldas Taim.