EKRE pole ainsa parlamendierakonnana oma kaubamärki registreerinud

Kaupadel oleva nime ja kasutatud kujunduse abil me eristame tooteid – ühed on Kalevi kommid, aga teised on Laima omad. Erakondadel on äriliste eesmärkide asemel küll poliitilised sihid, kuid ka neil on nime ja logoga varustatud näiteks valimiskampaaniate ajal jagatavad trükised ja sallid. Nii nagu kaubamärgi registreerimine välistab võimaluse, et Laima müüks oma komme Kalevi nime all, välistab see ka võimaluse, et keegi jagab võõra erakonna valimismeeneid.

EKRE hinnangul on kaubamärk kallis ja kasutu

EKRE riigikogu fraktsiooni esimehe ja erakonna juhatuse liikme Martin Helme sõnul on kaubamärgi registreerimist erakonnas arutatud. «Protseduur on kallis ja kohmakas ega paku tegelikult sisulist kaitset. Näiteks väikese muudatusega oleks ikkagi sarnast nime või logo võimalik levitada,» kirjeldas Helme erakonna hoiakut oma kaubamärgi registreerimisse.

Eesti patendivolinike seltsi juhatuse liige ja patendibüroo Käosaar patendivolinik Indrek Eelmetsa sõnul kulub kaubamärgi kümneaastase registreeringu riigilõivudeks ja taotlust esitada aitava patendivoliniku tasuks kokku umbes 500 eurot.

Helme teada ei ole seni ükski erakonnaväline isik pahatahtlikult EKRE nime kasutanud, kuid erakonna liikmete seas on olnud väiksemaid puudulikest teadmistest tingitud eksimusi sümboolika kasutamise heade tavade vastu.

Kui keegi tulevikus kasutab EKRE nime pahatahtlikult, siis Helme sõnul pöördub erakond kohtusse.

Raskesti tõendatav pahausksus välistab kaubamärgi kaaperdamise

Ehkki EKRE on erakonnana üldtuntud ja seadus tagab üldtuntud kaubamärkidele kaitse ka ilma registreerimiseta, soovitab patendivolinik Eelmets kaubamärke siiski registreerida. Tema sõnul tuleks iga vaidluse korral hakata üldtuntud kaubamärgi omanikul oma märgi üldtuntust uuesti tõendama ning üldtuntus ühes valdkonnas ei pruugi automaatselt anda õigust keelata sama nime kasutust teises valdkonnas.

Seadus annab patendiametile õiguse keelduda kaubamärgi registreerimisest kui taotlus on esitatud pahauskselt. Pahausksus ei ole Eelmetsa sõnul seadusega defineeritud. Ta lisas, et kaubamärgi senistes vaidlustes on keskseks kujunenud küsimus, kas erinevate ettevõtjate tooted lähevad omavahel segamini ja kas enne taotluse esitamist on taotleja teadlik, et oma tegevusega ta kahjustab või kasutab ära kaubamärgi tuntust ja mainet.

Eelmets tõi näiteks Itaalia juuksehooldusvahendite tootja, mis pool aastat tagasi Euroopa Liidus registreeris vastavas valdkonnas EKRE kaubamärgi, mille puhul ei ole pahausksusest põhjust rääkida, kuna oht šampoone erakonna poliitilise tegevusega segi ajada ei ole tõenäoline ja ilmselt ei ole Itaalia ettevõte teadlik Eesti erakondadest.

Patendiameti vanemekspert Signe Holm ei andnud mustvalget vastust küsimuses, kas mõnel kõrvalseisjal õnnestuks EKRE kaubamärk registreerida. Tema sõnul patendiamet annab oma hinnangu ainult konkreetse juhtumi raames peale põhjalikku ekspertiisi. «Ei saa oletada, kas keegi teoreetiliselt võiks käituda EKRE tähise suhtes pahauskselt,» lisas Holm.

Erakondadele mõeldud nimed kuulusid võõrastele

Erakondade kaubamärgi äriline väärtus ei ole sedavõrd suur, et ligi meelitada pahatahtlike ettevõtjaid. Risk on pigem poliitiliste vastaste soov takistada erakonna tegevust. Mitmeid näiteid leiab ka Eesti erakondade ajaloost.

EKRE eelkäija Eestimaa Rahvaliidu toonane peasekretär Lea Kiivit registreeris 2006. aastal kaubamärgina Eestimaa Roheliste Erakonna ja Eestimaa Roheliste Partei nime. Veel mitte erakonnastunud Eesti Roheline Liikumine pöördus tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poole ja taotles Lea Kiivitile registreeritud kaubamärkide tühistamist. Apellatsioonikomisjon rahuldas taotluse, sest tuvastas, et Kiivit oli käitunud pahauskselt – ta soovis kaubamärke endale selleks, et maksta kätte Rohelisele Liikumisele Kagu-Eesti jäätmekäitluskeskuse rajamise takistamise eest. Kaubamärgi vaidlus kestis pea 11 kuud.

Isamaa ja Res Publica Liidu liige Herman Kelomees esitas 2013. aastal avalduse Liberaalse Erakonna kaubamärgi registreerimiseks, et seda ei saaks kasutada loodava Vabaerakonna nimena. Kuna Kelomees riigilõivu ei tasunud ning Vabaerakond eitas soovi kasutada Liberaalse Erakonna nime, jäi kaubamärk registreerimata.

Teater NO99, mis on Ühtse Eesti kaubamärgi omanik, segas 2014. aastal ära Kristiina Ojulandi algse plaani oma loodava erakonna nimeks panna Ühtne Eesti.

Loo autor on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni teise kursuse üliõpilane Priit Pärnapuu. Artikkel valmis koolitööna.