Arnold Rüütel: olime Jeltsiniga nagu kaks valget varest (10)

«Tagantjärele hinnates oli ehk see esimene käesurumise hetk hilisemate sündmuste valguses päris määrava tähtsusega Eesti taasiseseisvumisel ja tunnustamisel,» tõdes Rüütel Peeter Ernitsa kirjutatud elulooraamatus.

Järgnev on väljavõte Peeter Ernitsa kirjutatud Arnold Rüütli elulooraamatust «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal»

Kaks valget varest

Oma kodukamaral toimuva pärast murelikud eestlased püüdsid ja tõlgendasid Moskvast tulevaid signaale. Seal arvati 1988. aasta varakevadel poliitbüroost välja Boriss Jeltsin. Eelmise aasta novembris oli ta taanduma sunnitud ka Moskva linna parteijuhi kohalt. See juhtus peasekretär Mihhail Gorbatšovi kritiseerimise järel, kui ta parteikaaslaste seas põlu alla langes.

«Pleenumil tehti vaheaeg ja äsja poliitbüroost välja visatud Jeltsin seisis ihuüksinda suure ruumi keskel,» meenutab Rüütel. «Mitte keegi ei läinud tema juurde, ei juttu ajama ega ka selleks, et teda kritiseerida või talle kaasa tunda. Ma astusin ligi, surusin tal kätt ja ütlesin: «Не падай духом! Ära muretse, Boriss Nikolajevitš, elu läheb edasi.» Jeltsin võttis kahe käega minu käest kinni ja surus seda kaua. Tal oli muidu väga kõlav bariton, tema kõned kõlasid võimsalt, aga seekord Jeltsini hääl kähises.»

Hiljem kätlesid nad sageli Kremli kongresside palees rahvasaadikute kongressi istungitel kohtudes. Rüütel mäletab: «Kord hoidis Jeltsin pikalt minu kätt ja küsis: «Arnold Fjodorovitš, mida ma saan sinu heaks teha?»

«Praegu mitte midagi,» vastasin. «Aga kui kuulutame oma ülemnõukogus välja Eesti iseseisvuse, siis pöördun sinu poole. Palun toeta siis.»

Ta surus veelkord kahe käega mu kätt ja ütles: «Договорились!» (leppisime kokku – toim).

Tegelikult olime me sel ajal Jeltsiniga nagu kaks valget varest või kaks kärnast. Aga tagantjärele hinnates oli ehk see esimene käesurumise hetk hilisemate sündmuste valguses päris määrava tähtsusega Eesti taasiseseisvumisel ja tunnustamisel,» tõdeb Rüütel.

Pärast toda kõnelust Kremlis muutusid kahe mehe suhted Rüütli hinnangul nii sõbralikuks, et ta sai rasketes olukordades ikka ja jälle toetust just Jeltsinilt.

«Kui mind ühe või teise otsuse pärast Moskvas kritiseeriti, näiteks ülemnõukogus, siis saatis  Jeltsin mulle sedeli, kus tavaliselt oli kirjas üks- ja seesama: «Arnold Fjodorovitš, kas on tarvis sõna võtta? Kui on vaja, siis ma võtan.» Niimoodi mitmel korral. Mina vastasin: «Aitäh, Boriss Nikolajevitš, pole vaja, teed endale sellega kahju. Küll ma tulen toime.»

Jeltsinist sai Balti riikide liitlane ja ta orienteerus meile, kui kuulutas presidendina Venemaa suveräänseks. Meie heade suheteta poleks Vene Föderatsioon ka nii kiiresti tunnustanud Eesti Vabariiki pärast iseseisvuse taastamist,» väidab Rüütel.

Liitlasi oli vaja leida ja hoida ka kodumaal. 1988. aastaks oli Kadriorgu «asumisele« saadetud Rüütlist saanud võimuhierarhia mõjukas isik, kellele püüdsid läheneda väga paljud.  Ülemnõukogu presiidiumist ja selle esimehest sõltus Eestis üha enam. Aprillis Rahvarinde moodustamise mõttega esinenud tõusev täht poliitikas Edgar Savisaar, üks neljast IME autorist, otsis kevadel kohtumist Rüütliga.

Oma raamatus «Peaminister» kirjutab Savisaar: «Kas võinuks reformikommunistide hulka liigitada ka toonase ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli, kes samuti püüdis juba siis laiendada oma suhete areaali ka perestroikameelse intelligentsi seas? Mäletan üht meie esimest «salakohtumist» 1988. aasta kevadel. Pidime tema abiliste eestvõttel mitmel korral isegi autosid vahetama, et jumalapärast «Vaino mehed» sellest kohtumisest teada ei saaks. Lõpuks maandusime ühte sõidukisse Lauluväljaku merepoolses servas olevas parklas. Ma ei tea, kuivõrd Rüütel tookord riskis – tema oli EKP KK büroo kõikvõimas liige, mina aga kindlasti punane rätik parteiladvikule. Mäletan, et rääkisime temaga jõudude jaotusest kompartei juhtkonnas ning sealsest võimuvõitlusest.»

Selleks ajaks oli nii Moskva kui Tallinna parteiladviku võimuvõitlus palja silmagagi näha. Märgid vastuoludest jõudsid üleliidulise ajakirjanduse veergudele ja näitasid, et vanameelsed püüavad lõppu teha neile vähestelegi demokraatiailmingutele, millele perestroika oli mõneks ajaks võimaluse andnud.

«1988. aasta kevadtalvest jäid mu kalendrid tühjaks, enam ei märkinud ma sinna, kellega ja mis teemal ma nõu pidasin, ei kuupäeva ega kellaaega,» räägib Arnold Rüütel. «Ma hävitasin kõik paberilipikud, kuhu olin märkmeid teinud.»

Seis oli nii habras, et iga hetk kardeti karistusoperatsioonide puhkemist.

«N. Liit eksisteeris tol ajal kogu oma võimutäiuses,» on tollal suursaadikuna Nicaraguas töötanud Vaino Väljas öelnud raamatus «Ühe elu pöörud». «Perestroika lummas maailma. Suursaadikuna oli mul võimalus tutvuda ülevaatega N. Liidu tuumaarsenalist – see tõstis ihukarvad püsti. Me ei saanud hetkekski lasta silmist neid olulisi aspekte.»

Juuniks 1988 paistis Gorbatšovile selgeks saavat, et Karl Vaino taoline mees suudab Eestis vaid pingeid süvendada, ja ta kutsus suursaadik Väljase Moskvasse. 15. juunil lahkus Väljas sealt juba Eesti uue parteijuhina ja saabus tagasi kodumaale pärast rohkem kui kaheksa aasta pikkust pagendust.