Aasta isa: eks mind on vaadatud kui otut, aga nüüd ollakse kadedad (7)

«Ega ma neid kapsapõllult otsimas käinud, kolmandana ootasin poissi, ja nii see läks,» ütles nelja tütre ja kahe poja isa Meelis Sibrits. Kuna nii suur pere pole tavaline, siis nii mõnigi kord on ta märganud imestunud pilku. «Ega keegi näkku midagi ei öelnud, aga eks varasematel aastatel vaadati küll, et on ikka otud,» rääkis aasta isa.

16-aastaselt orvuks jäänud mehe sõnul on inimestel elule eri vaated ja nii mõnegi arvates jääb nii suure pere puhul oma elu elamata. «Kui te saate 23-aastaselt oma ainsa lapse, siis olete neljakümneselt prii inimene,» sõnas  61-aastane mees, kelle noorim tütar lõpetas tänavu keskkooli. Tema ei leia, et suure pere tõttu oleks elu elamata jäänud.

«Praegu  võin ma küll öelda, et paljud tunnevad kadedust mu lapsi vaadates ja seda on mulle öeldud ka,» kinnitas mees. Mida aeg edasi, seda lihtsam on Meelise sõnul olla isa, sest kogemusi on rohkem. «Ega keegi pole neid sundinud mööda nööri käima ja ega nad ole käinud ka,» sõnas ta.

 Ta on veendunud, et uhke tiitli taga on just laste tublidus. «Ma olen üliõnnelik isa, sest  nad hoiavad kokku. Ise nad seda ei tunneta, aga mina kõrvalt näen,» sõnas ta. Sibritsale on elus kõige olulisem olnud just pere ja lapsed. «See võib tunduda tüüpvastus, aga nii see on,» kinnitas ta.

Tiitel tänu tublile naisele

Oma  abikaasa Helmiga on nad paar põhikooli ajast. «Mis te arvate, et me ei ole omavahel ragistanud, ega elu lust ja lillepidu saa olla, aga huvipärast kuskile õnne otsima minna ka ei ole mõtet,» on ta veendunud.

Tegelikult olevat pere koos hoidmise retsept väga lihtne – kui mehe kõrval on hea naine ja hoolitsev ema, siis pole põhjust kuskile mujale õnne otsima minna.

«See ei ole mitte naise ees pugemine, aga ma arvan, et üle poole sellest tiitlist kuulub talle,» on ta veendunud. «Kui mul oleks vastumeelt olnud, ju see elu oleks teisiti läinud,» lisas ta. Nö laste nimel kooselamist ei pea ta õigeks.

Pere kaalub kõik üles

Paljude Eesti meeste kombel vahepeal Soomes  tööl käinud mees tunnistab, et kodu kaalub kõik üles. «Alguses mõtled küll, et nüüd ma lähen ja teenin, aga see ei korva perest eemal olemist,» on ta kindel.

Ka vahepeal mujal Eestis tööl käies oli nädalavahetuseks koju tulles raske sealt lahkuda. «Juba pühapäeva hommikul oli paha tunne, et peab tagasi minema,» rääkis praegu Ida-Virumaa väikefirmas Sigwar  elektrikuna töötav mees. Tema lapsed nimetavad isa tuhande ameti pidajaks, kes teeb väikefirmas kõiki töid, mida vaja, ja keda kutsutakse alati appi. 

Virumaa patrioot

Tänavu 20. korda välja antav aasta isa tiitel läheb esimest korda Virumaale, kõigile ristsõna lahendajatele tuntud kohta Aa küla. «Ega meile Virumaale pole üldse palju midagi sattunud,» lisas ta. Veendunud kodukandi patrioodina tõdeb ta, et  aastaid oli Ida-Virumaa  riiklikul tasandil maha vaikitud. Isegi seda nime  öeldi teatud alatooniga.

«Aga mina olen suures linnas (Tallinn – toim) tähele pannud, et isegi kui ollakse võhivõõrad, siis n-ö idast tulijad hoiavad kokku,» rääkis Meelis. Tema aga teeb alati hea meelega kodukandi üle nalja.  «Võib-olla olen liialdanud ka,» tunnistab ta.

Isa head huumorimeelt kiidab ka  tütar Maimu. «Ta on alati osanud teha nalja, ka enda üle,» rääkis kultuuriministeeriumi välisnõunikuna töötav Maimu Sibrits.

Tavatu juhus

Kui tavaliselt tuleb aasta isa tiitel üllatusena selle saajale, siis seekord ei olnud selleks valmis ka lapsed, kelle teada seati nende isa üles hoopis Ida-Virumaa aasta isa tiitlile. «Me ei teadvustanud, et see asi võib viia Estonia teatrini,» rääkis naine naerdes.  Aastaid presidendi kantselei ametnikuna töö tõttu kontsertaktustel käinud Maimu sõnul ei olnud ta kunagi mõelnud, kuidas valitakse väärika tiitli saajat.

«Kõikidele lastele on oma isa kõige olulisem ja nii peabki olema. Ma olen õnnelik, et saan öelda - minu isa on aasta isa igal aastal,» sõnas Maimu. Naise sõnul on tal tänu oma vanematele tugev oma pere tunne,  n-ö heas mõttes ringkaitse. Teadmine, et omasid ei jäeta kunagi maha, ka keerulistel hetkedel. «Ma olen täiskasvanuna saanud aru, et igast perest ei saada seda kaasa,» sõnas ta.

Kuna Maimu kasvades olid peres vaid tütred, siis lasi isa tal osa saada n-ö meeste töödest, isa sabas jõlkudes võis proovida kõiki asju.  «Isa andis mulle teadmise, et sa võid olla sina ise ja sa ei pea mõtlema, et tüdrukuna sa seda teha ei tohi või ei saa,» rääkis Maimu. «Ta on alati olnud mu kõrval,» lisas ta.