Veel üks vanalinna torn avatakse rahvale (1)

Linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Duboviku sõnul on Bremeni torn ainulaadne. «Torni teisel korrusel on väga hästi säilinud keskaegne vanglaruum. Vanglakongi ja sissepääsu vahel paikneb võlvkäik, mille mõlemas otsas olid kindlalt suletavad tammepuust ukselehed, millest sisemine on tänaseni alles. Kongis on näha ka keskaegsed metallist rõngad vangide kinnitamiseks ja nišis asuv kuivkäimla,» kirjeldas Dubovik.

Duboviku sõnul on Bremeni torni restaureerimine osa suuremast kavast avada linnamüür ja selle tornid linnaelanikele ja turistidele ning tutvustada nende ajalugu. Eelmisel aastal lõppes koostöös Tallinna Linnamuuseumiga 12 aastat kestnud projekt «Ajarännak: Tallinna kindlusrajatiste konserveerimine». Selle tulemusena on Tallinna linnaruumis, Kiek in de Köki tornis, Neitsitornis, Ingeri bastionis ja linnamüüri käikudel eksponeeritud Tallinna kindlusrajatiste ajalugu keskajast 20. sajandini ning avatud raidkivimuuseum. Tänavu esitasid muinsuskaitse osakond ja Tallinna Linnamuuseum Ajarännaku projekti Euroopa Liidu Loova Euroopa kultuuripärandi auhinna Europa Nostra komiteele.

Linnaplaneerimise amet soovib Bremeni torni linnarahvale avamisega tähistada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Linnaplaneerimise Amet investeeris Bremeni torni kokku veidi üle 114 000 euro. Torni restaureeris osaühing Aruna-Ehitus.

Bremeni torn on keskaegse linnamüüri kaitsetorn, mis rajati 15. sajandi algul ja sai nime lähedal elanud kodaniku nime järgi. Neljakordse, 21,6 m kõrguse torni kahte alumist korrust kasutati linna vangitornina kuni 17. sajandini. 18. sajandist hoiti seal püssirohtu. Kaks ülemist korrust olid kaitsekorrused, kuhu pääses linnamüürilt. Alumisel kaitsekorrusel olid dansker, kolm suurtüki laskeava ja kamin. Torni viimasel korrusel oli tüüpiline lahtine platvorm, millel oli vettpidav munakivikattega põrand. Rahuaegadel oli tornil kaitsekatus. 19. sajandil läks torn naaberkinnistu omaniku Girard de Soucantoni kätte, kes hakkas seda laohoonena kasutama. Teises maailmasõjas hävis torni ülakorruse kaitserinnatis, mis taastati 1959. aastal lõppenud restaureerimistööde käigus. Linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog Ragnar Nurk selgitas, et kui üldjuhul on linnamüüri tornid varustatud kiivritega, siis 1950. aastatel toimunud Bremeni torni uurimisel otsustati arhitekt Rein Zobeli ja kunstiajaloolase Villem Raami ettepanekul restaureerida see lahtise platvormiga. Zobel ja Raam olid olemasolevate uuringute põhjal veendunud, et torn valmis 15. sajandil platvormiga, millel sai kasutada katapulti. Tänapäeval on see teooria aga kahtluse alla seatud ja leitud, et suurema osa oma ajaloost olid linnamüüri tornid siiski kiivritega kaetud.