Skisofreeniahaiget on peaaegu võimatu ravile saada (6)

«Me mõtlesime selle peale, et keegi peksab mul näo segi, kutsume politsei ja ütleme, et poeg tegi,» rääkis praegu 18-aastase Rauli ema Marika*, kes on viimastel aastatel pidanud mitmel korral nägema kurja vaeva, et saada skisofreenia ägenedes laps ravile. Vabatahtlikult polnud nooruk nõus ravile minema, tahtest olenematule ravile võetakse aga vaid inimesi, kes ohustavad kas enda või teiste tervist.

Ahastuses pere on kaalunud nooruki ravile saamiseks ka võimalust lavastada kodus enesetapukatse, laotades laiali unerohu ja rahustite purke. Aga nagu näitab Rauliga ülemöödunud suvel juhtunu, ei piisa tahtest olenematule ravile pääsemiseks alati ka tegelikust enesetapukatsest.

Enesetapukatse polnud piisav põhjus

Juhusliku mööduja kutsutud politsei saatis nooruki koju, kuigi Raul käitus ebaadekvaatselt ja tal ei tuvastatud mingit joovet. «Politsei oleks pidanud kiirabi kutsuma ja nemad oleks pidanud ta viima ravile,» rääkis Marika. Ta pole kindel, kas sellestki oleks abi olnud, sest nende väikelinna haiglas pole psühhiaatria akuutosakonda. «Ilmselt oleks talle antud vaid saatekiri (Põhja-Eesti psühhiaatriakliinikusse – toim) ja kogu moos,» nentis ema.

 Kui pärast enesetapukatset õnnestus nooruk lõpuks Tallinna ravile saada, siis lasti ta haiglast enne vajaliku ravi lõppu välja, kuigi noormees kinnitas, et ravimeid võtta ta ei kavatse.

«Mulle öeldi, et kahjuks tema praeguses olukorras kohtunik tahtest olenematut ravi ei pikenda, kuna Raul suudab jätta mulje, et ta ei ole ohtlik endale ega teistele,» meenutas naine vestlust poja raviarstiga, kes oli ka ise püüdnud noorukit veenda haiglasse jääma.

Arsti sõna peaks olema kõige määravam

Emale jääb arusaamatuks, miks juba psühhiaatriahaiglasse sattunud inimene lastakse välja, isegi kui on selge, et olukord on paranenud ainult tänu sellele, et tahtest olenematul ravil on patsient sunnitud medikamente võtma.

«Minu arvates on kõige olulisem muuta seadust nii, et inimesi saaks kergemini tahtevastaselt ravil hoida, et oluline sõna oleks arstidel ega lähtutaks ainult sellest, kas inimene on hetkel ohtlik või mitte,» on ema veendunud. Ta on kindel, et osaliselt on probleemide põhjus ka psühhiaatriahaiglate ruumipuuduses ning arstid ülekoormuses.

Naine tunnistab, et korduvalt on teda poega aidata püüdes vallanud täielik jõuetus. «Kõige hullem oli siis, kui mulle öeldi, et oleks aeg hakata mõtlema eestkoste seadmise peale, et meil ju on hooldekodusid. Siis ma mõtlesin, et ta on alles 18, tema tahtest olenematu ravi on kestnud alla aasta ja juba kantakse ta maha,» meenutas naine. Ta otsustas, et eestkostet ta ei taotle ja järgmine kord poega haiglast koju kaasa ei võta. «Eks vaadaku ise, kuidas saavad,» lisas ta.

«Mina ei saa aru, miks on skisofreeniahaige ravile saamine nii raske,» kinnitas Marika saatusekaaslane Peeter, kelle perel samuti ei õnnestunud veenda lähedast ravile minema. Alles pärast enesetapukatset määratud tahtest olenematut ravi õnnestus inimesele saada abi ja nüüd tuleb naine oma eluga igati toime, tarvitades regulaarselt ravimeid.

Rangelt reguleeritud ravi

Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhata Sven Janno sõnul lubab seadus tahtest olenematut ravi teha seni, kuni alused on selleks on olemas. «Aga niipea, kui alused ära langevad – inimene suudab oma tegusid juhtida, ei ole enam ohtlik enesele ja teistele, teda saab muud viisi ravida, siis teda luku taga ei tohi hoida,» selgitas psühhiaater.

Enamasti sõlmitakse patsiendiga pärast tahtest olenematu ravi lõppu leping vabatahtliku ravi jätkamiseks. «Et ole veel natukene siin, kuni paremaks läheb, aga ta (patsient – toim) saab alati selle lepingu lõpetada ja minema minna,» sõnas arst.

Janno sõnul ütleb põhiseaduse üks paragrahv, et igaühel on õigus tervise kaitsele ja teises on kirjas, et  igaühel on õigus isikuvabaduste kaitsele. «Ma mõistan inimeste kannatusi, aga see on ühiskondliku kokkuleppe koht – kas olulisem on isikuvabadus või tervise kaitse,» tunnistas arst. Janno sõnul on seni sel teemal omavahel arutlenud arstid ja juristid.

«Mulle meeldiks, kui kannatavad pered saaksid rääkida nendega, kes meil seadusi kujundavad,» lisas ta.

Laste Vaimse Tervise Keskuse juhi, lastepsühhiaatri Anne Kleinbergi sõnul on Eesti euroopaliku õigusruumiga riik, kus inimeste põhiõigus on selgelt paika pandud ja vabaduse võtmine on viimane asi, mida tohib teha.

Samas on tekkinud olukord, kus põrkuvad eri gruppide huvid. «Ühel pool on väsinud omaksed, teisel pool patsiendid, kes kardavad väärkohtlemist ja siis on inimesed, kes alati võitlevad vabaduse eest, isegi kui nad endale aru ei anna, et mõne inimese ja pere jaoks on see hukutav,» sõnas ta.

Puudulikud ravivõimalused

Kleinberg on veendunud, et diskussiooni sel teemal on ühiskonnas kindlasti vaja. «Ma kardan, et ühiskond jõuab selleni, et lähedastest sõidetakse üle, et nad on liiga emotsionaalsed ja neid lugusid on piisavalt vähe, et seadust ei anna muuta,» polnud ta kuigi optimistlik.

«Mida rohkem ma sellele mõtlen, siis ma pole kindel, kas probleemkoht on tahtest olenematu ravi kriteeriumid või pigem alternatiivsete võimaluste olemasolu,» arvas arst.

Psühhiaatrite erialaselts on aastaid näinud vaeva, et tabletiravist keeldunud skisofreeniahaigetele oleksid kättesaadavamad depoosüstid. «Ta läheb süstima siis, kui ravimi toime on veel olemas ja tal ei teki paranoilist faasi, kus kõik näivad olevat tema vastu,» selgitas arst.

Kleinbergi sõnul tahaksid paljud vaimuhaiged noored elada oma vanematest eraldi, kuigi nad sellega iseseisvalt hakkama ei saa. «Paljud pinged tekivadki just sellest, et nad ei taha olla hooldatavad täiskasvanud, aga kas meil on olemas toetatud elamisvõimalused selliste inimeste jaoks?» küsis arst.

Eestis peaks olema enam toetatud elamise võimalust või ka ravikodusid, kus haiged peaksid oma igapäevase olmega ise hakkama saama, kus nad saaksid õppida ja töötada, kus oleks olemas psühholoog ja tegevusterapeut.

«Kui ta ainus valik on arsti vastuvõtul käimine ja tal ei ole midagi mõttekat teha töö ega õppimise mõttes, siis nad käivad ruttu maha,» tõdes psühhiaater.

Psüühikahaige perele peaks  olema kättesaadav ka koduravi teenus, mis mujal maailmas on väga levinud. «Koduravi teenus alaealistele on haigekassa teenusena olemas. Vahel on otstarbekam minna vajadusel koju abi vastu tõrkuva teismelisega suhtlema, see võtab küll mitu tundi aega, aga on odavam kui haiglaravi,» rääkis Kleinberg. Seda teenust vajavad kindlasti ka täiskasvanud, kuigi kiirabi ega politsei tööd see ei asenda.

Teadmatuses lähedased

Kui psühhiaatrite arvates peaks ühiskond kaaluma senist skisofreeniahaigete ravile saatmise korda, siis sotsiaalministeeriumis selle teemaga tegelev nõunik Ingrid Ots-Vaik seda põhjendatuks ei pea.

«Ka peast segastel inimestel on inimõigused ja siin tuleb leida kesktee,» on ta veendunud.

Nõuniku hinnangul on hoopis suurim probleem selles, et ravi sageli katkeb. «See paneb lähedastele suure koorma, sest meil ei ole tugiteenuseid ja nad ka ei oska abi otsida,» tõdes ametnik. Ta soovitas skisofreeniahaigete peredel koonduda, et teha oma mure kuuldavaks.

Olukorda aitaks leevendada kriisikaardi ja ohumärkide plaani koostamine skisofreeniahaige jaoks. Rahakoti vahel kaasas kantaval kaardil on kirjas, mida teha ohumärkide korral ja soovid psühhiaatrilise ravi korral.

Psühhiaatria pole piisavalt peen eriala

Nõuniku sõnul on üheks probleemi põhjuseks kindlasti ka psühhiaatrilise ravi vähene kättesaadavus. «On neid, kelle puhul pole mõtet mängida tabletiravimitega, neid saaks aidata depoosüstidega,» selgitas ametnik. Hinnanguliselt vajaks viis protsenti skisofreenikuid depoosüste. «Meil sai neid süste 67 inimest 400-st, kel seda vaja oleks, aga siis tuli masu ja saajate arv langes veelgi,» sõnas ametnik.

Tänavu tuli Tartu Ülikoolis esimest korda täis psühhiaatria eriala residentuur, mullu oli kuuele kohale kaks soovijat. «See ei ole peen eriala, see on räigelt stigmatiseeritud,» tõdes ametnik. Suur ülekoormus on praegu Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kus on puudu nii voodikohti kui ka arste. «Kõige raskem olukord on Ida-Virumaal, kuhu oleks vaja vene keelt oskavaid psühhiaatreid,» rääkis Ots-Vaik.

Ta kinnitas, et kuue aasta jooksul, mil tema selle teemaga on tegelenud, on olukord siiski veidi paranenud. «Asi ei ole enam nii lootuseta, mina juba näen tunneli lõpus valgust,» kinnitas ta kohtumise lõpus.

*Perede privaatsuse huvides Postimees nende nimesid ei avalikusta.