MIIP! ütles Robert Wilson. MIIIIP!

Teatri kunstnik on siin taotluslikult lahku kirjutatud, sest seda just Wilson ongi. Ta on ise avalikult näidanud üles põlastust illustratiivsete teatri- ja ooperilavastuste vastu, kus teatrikunstnik loob kostüümid ja dekoratsioonid, mis on vaid laval toimuva illustreerimiseks, mitte selle orgaaniline osa. See ei ole Wilsoni tee.

Eesti tõusis maailma teatriavalikkuse tähelepanu fookusesse 2015. aastal, kui etendus Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni lavastus «Aadama passioon». Need, kes seda nägid, mäletavad laval toimuvat kui hoolikalt läbikomponeeritud aegruumi, kus võrdse kaalu saavad heli, ruum, vorm ja aeg. Just aeg on Wilsoni üks lemmikinstrumente: ta on teinud lavastusi, mis kestavad seitse ja isegi kümme tundi. Aeg omandab Wilsoni lavastustes üldse peaaegu arhitektuursed mõõtmes, muutub nähtavaks ja kombatavaks.

Robert Wilson tegi oma töömeetoditest ja teatrinägemusest paarikümneminutilise ettekande Shanghai etenduskunstide festivalil (ChinaSPAF 2017), mida peeti 19.–23. oktoobrini Shanghais. Kujutage endale ette marmorsammastega ballisaali Shangai kõrgema klassi hotellis, laes massiivsed kristall-lühtrid. Poodiumi kujundus peegeldab Hiina ettekujutust stiilist šikk-modern. Saalis on muusika- ja teatriasjatundjad Islandist Austraaliani.

Wilson astub kõnepulti ja vaikib. Kümme sekundit. Pool minutit. Minu diktofonisalvestuselt on kuulda, kuidas ruumikära vaibub ja lõpuks saabub niisugune vaikus, kus oleks kuulda ka pliiatsi kukkumine sentimeetrise pehme vaibaga kaetud põrandale ning vere kohin omaenda kõrvades. Fotograafidel on juba ammu piinlik oma peegelkaamerate plõksumise pärast ning nad tõmbuvad Vaikivast Hiiglasest kaugemale.

«MIIP!!!» karjatab Wilson korraga ajahetkel 2 minutit ja 55 sekundit. «MIIIIP! MIIIIP! MIIIIP!» Seda on veider lugeda, kuid selles saalis, sellel hetkel mõjus tavaline konverentsikõne kunstiteosena. Wilson rääkis teadlik olemisest, teadvusel olemisest. Me elame väga tekstilises kultuuris. Mina, kes ma üritan kogetut sõnadega edasi anda ja teie, kes te neid sõnu loete. Teadagi, mida vastas Hamlet Poloniusele viimase kuulsa küsimuse peale.

Wilsonit huvitab aga, kuidas tajuvad maailma need, kes sõnu kasutada ei saa. Ta on öelnud: «Mitte midagi tõeliselt olulist ei saa õpetada. Seda saab ainult õppida, õppida higi ja verega.» Siit ka koostöö alguses nimetatud 13-aastase vaimupuudega (Wilson kasutas terminit brain damage) ja vaimuhaiglas viibiva alaealisega, kelle ärakasutamises teda süüdistati. Wilson rõhutas, et Christopherile väga meeldis laval olla ning tema vanemad olid muidugi absoluutselt nõus. Wilson kasutab oma töödes laval üldse palju amatööre: vabrikutöölisi, tänavalt leitud inimesi, kodutuid, koristajaid, kooliõpilasi.

Oma ettekandes peatus Wilson lühidalt ka kunstifestivalil kui formaadil. Ta märkis, et see on kui kristallkuup akna ees, mis toob meieni ideid ja kujutisi mujal maailmas toimuvast. Seda rääkides nihkus ta vaikselt lilledega ehitud kõnepuldist järjest eemale, kuni väljus mikrofonide kuuldeulatusest. Lõpuks kuulsid teda vaevu vaid saalis esimesed read, aga Hiina delegaadid, kes sõltusid sünkroontõlkest, jäid üldse toimuvast kõrvale.

Huvitav oli selle juures jälgida Hiina korraldajate käitumist vahepala ajal. Kõrvalekalle protokollist on Hiinas hirmus asi ja korraldajaid ähvardab «näo kaotamine». Tekkis tuntav peataolek ja vaikne sebimine-sosistamine: «Kas vanameistriga on kõik korras? Mis me nüüd teeme?» Jah, 4. oktoobril 76-aastaseks saanud Wilsonit vaevab mõni terviseprobleem, aga see ei tähenda et ta seniilne oleks. Andis ta sellega mõista, mida ta sellisest kaelakaardistatud, kohvitassistatud, püstijalusuheldud koosviibimisevormist tegelikult arvab? Wilsoniga pole asi kunagi nii lihtne, kui endale ette kujutad, ega ta ilmaasjata hiigelpikki lavastusi ei tee.

Festivali ajal etendub Shanghai Suures Teatris Robert Wilsoni lavastus «Nothing» (ainult kaks tundi). Vabadest piletitest võib vaid und näha.

Autori reisi Shanghai etenduskunstide festivalile toetas Eesti Kontsert.