Aleksandr (nimi muudetud – toim) tuli poolteist aastat tagasi Eestisse tööle, ehitajaks. Tegi tublisti tööd, tööandja oli rahul ja vormistas mehele töötamiseks elamisloa. Kõik oli hästi ja Lääne-Ukrainasse Kaluši linna jäänud naine ja lapski rõõmustasid, sest siin teenis Aleksandr ukrainlaste mõistes üüratut palka. Kui kodumaal oli tema tunnitasuks euro, siis Eesti elamisloa omanikule tuleb maksta vähemalt keskmist palka. Brutotasuna üle tuhande euro kuus ehk pea seitse eurot tunnis!

Suvel läks Aleksandri tööandja ootamatult pankrotti. Ajal, mil ehitus Eestis õitseb. Aleksandr põhjuseid ei teadnud ja sõitis koju pere juurde. Eesti andis talle enne elamisloa kallale minemist aega uus töö otsida. 

Augustis oligi Aleksandr juba tagasi Eestis ning temaga samas autos saabusid ka Sergei ja Roman. Septembris sõitis järele veel Anton (kõik nimed muudetud – toim). Kõik Kaluši linna mehed, kellel kodus naine ja lapsed. Kõigil soov teenida sama suurt raha nagu Aleksandr. Kõik töötahet täis ning kõigil oskusigi omajagu. 

Ettevalmistused tehti ära Ukrainas. Internetikuulutuse kaudu leiti Poola ettevõte Averos SP ZOO ja keegi Evi-Julia Stumbris (51), kes pakkus meestele Eestis tööd. Vaja oli vaid suuremas Ukraina linnas Poola konsulaadis paarkümmend eurot maksta, pikaajaline Poola D-viisa taotleda ja tervisekindlustus teha. Stumbris oli juba meestele töökutse saatnud.

«Teadsime kohe, et tuleme tööle Eestisse, aga paberid täitsime Poola konsulaadis, sest Poola viisat oli lihtsam saada kui Eesti oma,» rääkis Roman. «Poolakad on ise väga huvitatud, et ukrainlased ehitama tuleksid ja sellepärast on kõik väga lihtsaks tehtud,» lisas ta.

Laia haardega «ettevõtja» 

Eestiski mitut ettevõtet juhtiv Evi-Julia Stumbris (äriregistri andmeil on ta olnud koguni 11 ettevõtte juhatuses või osanik!) on lahti hammustanud, et kui ta n-ö lähetab mehed siia Poola kaudu tööle, ei pea ta maksma neile Eesti keskmist palka. Nii ongi ta teinud juriidilise keha Poolasse, kuigi toimetab ise Eestis. Ukrainlased lepivad nagunii vähemaga – kokkuleppele saadi viieeuroses tunnitasus. «Ta ütles, et Eestis on liiga kallis maksta, Poolas pidavat kuni kolm korda odavam olema,» sõnas Roman.

Eestisse jõudes pandi mehed esiti elama ühe eramu keldrisse mainekas Rocca al Mare piirkonnas. Stumbris võttis ukrainlased vastu ja lubas töötamiseks vajalikke dokumente vormistama hakata. Palgamaksmise ajal selgus, et selgi on oma hind – meeste sõnul arvestati dokumentide vormistamise kuluks ligi 200 eurot inimese kohta. Lisaks öelnud Stumbris, et 400 eurot läheb meeste palgast maha maksude maksmiseks Eesti riigile.  

Suve lõpus hakati ehitama uut kohtumaja Tallinna kesklinnas Lubja tänaval, mida ehitab peatöövõtjana konsortsium AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg ning OÜ Astlanda Ehitus, tellijaks Riigi Kinnisvara. Peatöövõtjad ukrainlastest suurt midagi ei teadnud, sest nad olid platsil renditööjõuna mitme alltöövõtufirma kaudu.

Stumbris paigutas mehed ümber ühiselamusse, mis oli otsast otsani Ukraina ehitajaid täis topitud. Osa voodeid olid tehtud kööki.

Umbes kuu aega elati ühiselamus ning ehitati uut kohtumaja Eesti riigile. Septembri lõpus korraldati ehitusplatsil aga politseireid, milles osales ka Postimees.

Kuldsed dokumendid

«Tööandja rääkis, et dokumendid on korda aetud, anti mingid kaardid, aga siis kui tuli politsei ja selgus, et need võib prügikasti visata,» rääkis Roman, kes pandi politseibussi. Sergei oli tol päeval just haigeks jäänud ja pääses sekeldustest. Aleksandril oli ette näidata elamisluba, ehkki ka tema polnud renditööjõuna registreeritud.

«Politsei ütles, et kõik on fiktiivne ja kaardid, mis meile anti, ei tähenda mitte midagi. Me võime nendega tualetis tagumikku pühkida,» ütles Roman, kelle sõnul oli Stumbris rõhutanud, et tegemist on ametlike dokumentidega.

Kullaläikega pabereid, millel peal kuldsed kleepsud, on meestel terve hunnik. Klantspaberi ühel poolel on vene keeles kirjas, et mehed on tööle võtnud osaühing Esmika, mille juhatuses pole keegi muu kui seesama Evi-Julia Stumbris. Paberi teine pool aga ütleb, et «lühiajalise töötamise registreerimine ei ole nõutud, kui töötamise kestus on kuni viis päeva».

Seetõttu väitsid ligi kuu aega kohtumaja ehitanud mehed esialgu politseile, et on olnud platsil vähem kui viis päeva. Anton ja Roman said 40 eurot trahvi.

Kokku pandi tulevase kohtumaja juures politseibussi seitse inimest. Näiteks Ivan, kes tuli Ukrainast Eestisse tööle tänavu suvel jõustunud viisavabaduse alusel. Mees ehitas enda väitel esmalt neli päeva Tallinna vanglat; selle töökoha eest oli temagi enda sõnul töövahendusfirmale mitusada eurot maksnud. Siis saanud töö otsa.

Tööotsingutel Ivan leidis internetist Evi-Julia Stumbrise kontakti ja hakkas turistina hoopis kohtumaja ehitama.

Pärast politseireidi jäi kogu seltskond tööta. «Ühele andis Julia raha, et ta Eestist läheks ära, teised leidsid uue töökoha. Julia tahtis ise, et kõik Ukrainasse tagasi sõidaksid ja ta neist enam midagi ei kuuleks,» sõnas Roman.

Pöördusid politseisse

Kamba peale saadi töötasuks 500 eurot, meeste arvutuse kohaselt on Stumbris neile seni mitu tuhat eurot võlgu. «Ta on väga paljusid petnud ja jõuab petta veel paljusid. Inimestest on kahju, nad sõidavad tuhandete kilomeetrite taha, usuvad lubadusi ja head juttu. Raha kättesaamine pole nii oluline kui see, et pettus meie inimestega lõppeksid,» ütles Aleksandr.

«Julia impeerium töötab nii, et ta laseb ühed lahti ja toob kohe uued inimesed Ukrainast asemele. Selliseid inimesi on vaja karistada!» lisas Roman.

Viimne piisk karikasse oli ukrainlaste jaoks see, kui nad lugesid Postimehest reportaaži ehitusplatsidel toimuvast ja päevast, mil nad politseibussi pandi. Siis võtsid nad toimetusega ühendust, et oma lugu ära rääkida. Postimehe ajakirjaniku soovitusel pöördusid nad ka Stumbrise vastu politseisse. Politsei kinnitusel käib praegu asjaolude kontrollimine.

«Eesti võimud ei saa Poola registritele ligi ja Julia kasutab seda ära,» sõnas Aleksandr. Ka Poola D-viisasid ei saa Eesti ise tühistada.

Praegu üürivad Sergei, Roman, Anton ja Ivan tuba ühes külalistemajas Tallinna äärelinnas, aga esimesel võimalusel plaanivad nad kolida sealt edasi odavamasse hostelisse.

Elamisloaga Aleksandr, kes on endale uue tööandja leidnud, aitab mehi. «Me oleme tegelikult kõik uue töö leidnud ja praegu vormistatakse meile politseis dokumente lühiajaliseks töötamiseks. See võtab aega kuni kümme päeva,» ütles Roman.

Kaluši meeste unistus on Eestisse tööle ja elama jääda. «Kui oleks normaalne töökoht ja palk, siis olekski siin ja sõidaks pühadeks pere juurde. Nagu eestlased käivad Rootsis ja Soomes, no umbes iga kolme kuu tagant,» ütles Roman.

***

Stumbris: ma ei taha teiega rääkida

Evi-Julia Stumbris ei ole ärimaailmas võhik. Äriregistri andmeil on ta olnud 11 ettevõtte juhatuses või osanik. Muuhulgas juhib ta kahe ettevõtte Eesti filiaali, ettevõtted ise asuvad Briti Neitsisaartel. Venekeelsed internetilehed on täis tema kohta käivaid süüdistusi ukrainlastelt, kes on samamoodi Eestis palgata jäänud ja politsei eest põgenema pidanud.

Proovisime Evi-Julia Stumbrisega kontakti saada, et paluda süüdistustele kommentaari. Esimene number, mille saime, oli välja lülitatud. Võtsime kontakti Stumbrise abilise Liliaga, kes ütles, et ta ei tohi oma ülemuse telefoninumbrit anda. Meil õnnestus see lõpuks siiski saada.

«Ma ei taha teiega rääkida ja mitte midagi ma kommenteerida ei kavatse,» oli kõik, mis Stumbrisel öelda oli. PM

***

Peatöövõtjad: meil pole võimalik kõiki kontrollida

Kohtumaja peatöövõtjate ASi Ehitusfirma Rand ja Tuulberg ning OÜ Astlanda Ehitus jaoks oli ebaseaduslikult objekti ehitanud Ukraina tööjõud halb üllatus. Pärast septembri lõpus toimunud politseireidi ütles Astlanda juhatuse esimees Kaupo Kolsar, et Astlandal endal tööjõudu pole, vaid kasutatakse alltöövõtjaid. Politseireidid on rutiin, aga seni polevat alltöövõtjatel probleeme olnud.

«Meie ei saa kontrollida, kas inimesed on registreeritud, sest me ei saa registritele ligi. Meil ei ole piisavalt võimalust teha kontrolli,» kurtis ehitusettevõtja, kelle hinnangul võiksid ametkonnad luua tööandjate tarbeks avatud registri. «Naaberriikides on sellised asjad täiesti olemas.»

Seda on ühe ehitussektori probleemina välja toonud ka ettevõtte Rand ja Tuulberg nõukogu liige Raivo Rand. «Meil puudub süsteem, kust peatöövõtja saab lõpuni teada, kes need mehed tema platsil on. See tekib siis, kui luuakse kaardisüsteem. Mees tuleb platsile oma kaardiga ja näitab seda tuvastusvahendile, mis ütleb kohe ära, kes ta on,» sõnas ta. PM