Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7227913t1hb4ae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/17/7227919t1hd3fd.jpg)
Kuigi meie eelistame arvata, et olime viikingiajal Läänemere isandad, leiavad muu maailma uurijad enamasti, et Eestis pole sellest ajast isegi piisavalt arheoloogilist materjali, kirjutab Tallinna Ülikooli arheoloogiaprofessor Marika Mägi. Selle ettekujutuse muutmiseks ei piisa soovmõtlemisest, vaid viikingiaega uurides on vaja kasutada Skandinaavia loogikat.
Eestlaste ajalootajuga on kummalised lood. Kui ikka on kange tahtmine masendusse sattuda, loe mõnda lõiku ametlikust Eesti ajaloost, nagu üks rootslasest kolleeg kunagi naljatamisi osutas. Ükskõik mis ajastusse vaatad, ainult häda ja viletsus. 700-aastane orjaaeg, mahajäämus naabritest, ah-mis-meie-nüüd – teised olid ju kõik paremad.