/nginx/o/2011/04/21/562770t1h158c.jpg)
Rahvastiku vananemine annab ühiskonnale uut laadi tööjõu, sest üha enam suudavad pensioniealised töötada. Iseküsimus, kas ühiskond seda veel väärtustada oskab, märkis Tallinna Ülikooli demograafia instituudi direktor Luule Sakkeus statistikakonverentsil «Kas Eesti rahvas jääb püsima?»
«Täna näeme olulist vanemaealiste – ehk 65-aastaste ja vanemate - osakaalu kasvu, rohkem kui neli korda 130 aasta jooksul. Eriti kiire kasv toimus viimasel kümnendil, mil me seda ka kõige rohkem adume,» lausus Sakkeus.
Rahvastiku keskmine vanus on Eestis 130 aasta jooksul kasvanud üle 16 aasta ehk 23,5 aastalt 39,5 aastale. «See tähendab, et rohkem kui pooled elavad 80-aastaseks,» lisas Sakkeus.
Mida pikem eluiga kaasa toob? «Võiksime eeldada, et toob kaasa töövõimekuse kasvu ja tööturule jäävad enam just kõrgharitud, sest nad on võimelised ka pärast pensioniiga olema tööl.»
Sakkeuse sõnul tekib rahvastiku vananemisega uut laadi tööjõud – kogemustega, tasakaalukas, lojaalne ning vähenenud võistlevate huvidega. Iseküsimus on aga, kas Eesti majandusarengu suunajad ning ühiskond tervikuna seda veel lisaväärtusena oskavad näha, arutles Sakkeus.
«Samas tõstatab vanemaealiste kasutamine tööjõuna küsimuse, kust leida tasakaal otsese tööjõukulu ja suurenevate kaudsete tööjõukulude – nagu ümberõpe või töökoha kohandamine vanemaealistele - vahel.»
«Kuna elanikkonna haridustase kasvab pidevalt, asuvad vanemaealistele sobivad rakendusalad pigem viiendas sektoris (tervishoid, haridus, teadus, loomemajandus), teatud määral ka neljandas sektoris (transport, kaubandus, kommunikatsioon, finants- ja valitsemine), kuid vähenevad oluliselt primaar- ja sekundaarsektoris.»
Põlvkondadevahelised suhted muutunud
Ühiskonna muutustega käsikäes on muutunud ka inimsuhted. Nimelt on sündimuse languse järel igal järgneval põlvkonnal küll aina väiksem laste arv, aga üleskasvatatavate laste hulk kindlasti palju suurem. «See tuleneb sellest, et meie kooselu institutsioon on muutunud ja see on üleminekuühiskonna pioneermaadele iseloomulik,» rääkis Sakkeus. Sagedasemaks on muutunud lahkuminekud, kasvanud ekside arv.
«Meil väheneb veresugulaste arv, samas kasvab variatiivsus, kellega oleme seotud – mis sugugi ei pea tähendama, et lähedaste võrgustik oleks arvuliselt teistsugune, küll aga kvalitatiivses mõttes,» sõnas Sakkeus, lisades, et praegu ei ole veel väga palju uuritud, mida sellised muutused endas kätkevad.
Inimeste hoolduskoormus 50 aasta taguse ajaga või ka 50 aasta pärast oluliselt ei muutu, kuid kui varem hooldasid täiskasvanud lapsi, siis nüüd enam vanureid.
Teisalt tõi Sakkeus välja, et eluea kasvamisega paralleelselt on langenud meil tervelt elatud eluaastate hulk, samuti et 65 ja vanemaealiste suhtelise vaesuse määr on oluliselt kõrgem kui rahvastiku teistel osadel.
«Tahan süstida optimismi, et hoolimata kõigest iga 10 aasta kohta on 2,5 aastat pikenenud meie eluiga – see tähendab, et iga meie elatud päev toob meile lisaks veel kuus tundi.
Sakkeus märkis, et rahvastiku vananemine on toimunud juba väga pikka aega, see on sajandite pikkune protsess, kuid miskipärast räägitakse sellest alles praegu, kui oleks võinud juba aastakümneid tagasi rääkida.
Vananemise alusprotsesse mõjutab oluliselt ränne, seda on eriti näha Eesti puhul, mis elas üle suuremahulise väljarände 20. sajandil.