SEIKLUSVIDEO! Hakkaks õige Tarzaniks?

«Oled sa valmis?» küsib Otepää seikluspargi instruktor Taivo Tigane. Ta on väga tõsise näoga ja keskendunud moega, nagu oleks meil siin miskit ohtlikku käimas.

«Muidugi!» hõikan muretult, sest mina ju ei tea, mis ees ootab! Parem ei mõtle ka, muidu võib-olla hakkakski hirmus.

«Kolm, kaks, üks…» Viuuu! Katapult lennutab mu meeletu jõuga kummide otsas taevasse. Ohooo, oli see alles pauk! Ja kes see niisugust kõrvulukustavat ürginimese kisa teeb, olen see tõesti mina?! Järgmine hetk on veel kõhedam: püssikuulina üles lendamisele järgneb vabalangemine. Ma lihtsalt kukun alla nagu kivi... aga mitte maani, vaid kummide otsas pendeldan kohe taas kõrgustesse. Järgmisel ülespõrkel viskan end saltosse. Sellise hullu hoo pealt on seda lihtne teha, inerts aitab kaasa. Teen kogemata poolteist täispööret, ja oh seda lusti ja rõõmu – järgmine noolesööst alla toimub juba pea ees. Appi! Adrenaliin läheb täiesti lakke ja huilgan nagu segane. On vast meelelahutusi inimestele välja mõeldud, et neid argielu letargiast välja raputada!

Huvitav, kas siin midagi untsu ka minna saab? Taevasse tulistatav inimene on ju kenasti rihmadega kinni ja kõik peaks kontrolli all olema. Siiski – tuleb hoida end hästi sirgena, et mitte selga vigastada, sest peale isiklike lihaste sind miski lennates ei toeta. «Keelt ka ei tohi hammaste vahele panna,» hoiatab instruktor. Mina ronin atraktsiooni otsast alla, suu kõrvuni ja energiatase laes. Midagi nii ägedat saab ikka haruharva teha! Ja terve seikluspargi jagu avastamisrõõmu on veel ees.

«Seikluspark ei ole lihtsalt ajaveetmise koht, see on aktiivne ja arendav tegevus, mille käigus teed trenni, ilma et seda tähelegi paneks,» selgitab üks Otepää seikluspargi eestvedajaid Tiimar Laine. «Kui me omal ajal esimestena Eestis selle idee veerema lükkasime, arvasid paljud, et me oleme hullud. Kes peaks omast vabast ajast tahtma puude otsas ronida? Kes peaks tahtma oma jõudu ja julgust proovile panna? Leidub ju piisavalt ka laisemaid lõbustusi… Aga tuli välja, et neid inimesi on oi kui palju!»

Vähe sellest, et rahvas üksmeelselt puude otsa kippus ja sealt rõõmsalt trossil alla sõitis, õige pea hakati nõudma lisa. Tahaks veel suuremaid õhulende! Veel suuremaid väljakutseid! Midagi niisugust, mis ikka tõsiselt pingutust pakuks. Eestlane ju katsumusi ei karda.

Kannatuste rada edasijõudnutele

«Kannatuste rada saigi püsti pandud sellepärast, et paljud tahtsid raskemat pingutust, millega ehk esimesel korral toime ei tulegi,» selgitab Tigane, üks raja loojatest. «Kõik meie muud rajad on tehtud tavaliste inimeste jaoks, kuid selle seiklusraja läbimine nõuab oluliselt rohkem kätejõudu ja osavust. See on tõsine väljakutse ka treenitud inimesele – selle raja läbijate protsent ei ole just väga kõrge. Kuigi üritajaid on.»

Kui paljud siis toime tulevad? Selgub, et iga kümnes ehk. Nii mõnigi tugev mees on pidanud alla vanduma ja vaid mõni üksik naine on asjaga hakkama saanud. Kõik see kütab muidugi huvi üles.

Kannatuste rada tutvustab meile Tiimari mäesuusatajast poeg Tormis Laine – üliosav ja heas vormis noormees. Kuidas see siis käib? Esmalt viiemeetrisest köiest üles. «See on esimene takistus, kui sellega hakkama ei saa, pole mõtet rajale minna,» muigab Taivo Tigane. Tormis ronib kribinal-krabinal üles nagu oravake. Siis ootavad õhus õõtsuvad redelipulgad ja ülespidi kalde all ahviraudtee, mis tuleb läbida üksnes käte jõul. Kuid kergemaks asi ei lähegi! Edasi tuleb karata ühelt lahtiselt köiejupilt teisele, kõndida trossil veereval tünnil ja turnida puulatvades nii, et turvatross on samal kõrgusel kui sinu käed-jalad. See olla paljude jaoks kõige kõhedam koht. «Eks me ikka iga päev toome siit mõne alla, kes kuhugi peatuma jääb. Lihtsalt ei jaksa või ei julge edasi minna,» viipab Tigane ootevalmis pikale redelile siinsamas puu najal. «Siin on vaja nii julgust, tahtejõudu kui ka füüsilist jõudu. Sellist asja ei ole, et tõused kontorilaua tagant püsti ja saad kohe hakkama. Kuid teisalt ongi siin hea oma vormi hinnata. Kui kannatuste raja ära teed, oled ikka väga heas vormis!» Kuulen, et suve jooksul toimuvad siin ka võistlused, kus sama rada koos muude takistustega saavad vapramad vennad läbida lausa aja peale.

Äsja kannatuste raja võiduka lõpuni jõudnud Tormis saab minult pika tunnustava pilgu. «Oh, ega mina ka esimene kord hakkama ei saanud,» ütleb ta tagasihoidlikult. «Ma ei pääsenud köiestki üles, järk-järgult treenid. Kui järele ei jäta, hakkab ka välja tulema.» Praegu kulub noorel sportlasel raja läbimiseks kuus minutit ja ta kasutab seda tõhusa treeninguna.