Jan Erik Nõgisto soovib tabada ajastu vaibi

«Ma ei ütleks, et avaosa on lavastaja seisukohast kuidagi väga palju erilisem kui edasised. Ta on osa tervikust. Hästi tuleb teha. Ma ei jõua kõikide tegelasteni, kuid löön peategelaste kaared liikuma ja arendan nad järgmise režissööri kätte edasi. Tegelasi on meil palju, stseene on meil palju. Avaosa tuleb tihe,» selgitab Jan Erik Nõgisto.

Nõgisto rõhutab, et iga mõte, iga kaader, iga lause karakteri suust ja iga stseen peab lugu edasi viima. «Oleme võtnud endale eesmärgi teha kõike nii, et saaksime enda käest iga asja kohta küsida, miks me seda just nii teeme. Esimene ja kümnes episood jooksevad väga tugevalt kokku ja lahendavad teineteist.» 

1982. aastal sündinud Nõgisto mäletab 90ndatest praegu võimatuna tunduvaid juhtumeid. Näiteks vanainimest, kes pärast järjekordset pangaröövi – kaubikuga tõmmati sularahaautomaat seina seest välja – seisis Pelgurannas Saturni väljakul panga ees ja keeldus sealt ära minemast, kuna «tema raha on ka siin pangas». Neid, kes pärast esimeste sularahaautomaatide tekkimist võtsid kogu oma raha sealt välja ja viisid pangakontorisse telleri kätte kuna «nemad masinaid ei usalda». «Neist rääkides on jube kerge hakata mineviku üle ironiseerima ja nostalgitsema paralleelselt. Ma ei taha seda,» ütleb Nõgisto.

Nõgistole on olulisem toonane vaib. «Kõik muutus aga sulas üheks. Järsku hakkas kõigil mu ümber kiire. Ma ei saanud aru, kuhu. Mul ei olnud selline kool, kus sunniti mingit oktoobrilapse sitta tegema niikuinii, aga järsku oli kõik teisiti, plats puhtaks, suur toomepuu, Taagepera, tulistamine teenindusmaja vastas, Lennart Meri kõne kooli aulas, Murutar teeskles prostituuti, Turbo näts, Basement Jaxx, Herschi limonaad, kasiinost läbi jalutamine, et Sõprusesse Freejacki vaatama minna, imelik klaastoru Viru tänaval, venelased ja eestlased kaklesid Seitsmendas Taevas, vedruga näkku, Asterix, Afganistani veteran röögib keset tänavat, tibla, Saksa kiivikeeks, su väiksed nibud huhuh, bistroo, Datsun Cherry... Kümneaastane laps tunneb kuidagi teistmoodi. Rakvere raipe lõhn garaažide taga tühermaal on mingisuguse teise tähendusega, Vabaduse väljaku putkasse ilmunud jõhvikaersatsi limonaadid on oluline. Kilekotti pakitud välismaa mahl nimega «preservatiiv» tundub hea. Mentooliga Salem. Kõik oli järsku lubatud. Mingil seletamatul põhjusel tundus kõik natuke rõve. Mitte valmis, toores aga samas kääriv.»

«Pangaga» soovibki Nõgisto tabada ajastu vaibi, mitte otse elust midagi maha kirjutada. Sest tsiteerides Mati Unti, siis otse maha kirjutamine on perversne. «Tunne on olulisem kui tassi kuju või mingi konkreetse juhtumi, arhetüübi või rekvisiidi fetišeerimine.» 

Aga mis lugu soovib Nõgisto «Panga» vaatajatele jutustada? «Iga su otsus on oluline. Iga tegu, iga sõna määrab edasist. Sa ei ole see, mida sa raha pärast teed. Su elu ei ole ette kirjutatud. Kõik, mida sa lood, hakkab samal hetkel teisest otsast lagunema.

Sarja tegevus on paigutatud üheksakümnendatesse, kus kõik muutus nii kiiresti, et su vead üldisemas, sotsiaalses ja töises plaanis anti sulle kergemini andeks, kuid seda rohkem rajasid inimesed endale teed isiklikku isoleeritusse. Sinna, kuhu me praeguseks jõudnud oleme. Kui sa oled teel edu poole, siis sa ei märka enda ümber lagunevat. Parasjagu võites ei pane sa tähele, mida sa samal hetkel kaotad.»

Kokku on sarjal «Pank» neli režissööri, lisaks Nõgistole Rainer Sarnet, Juhan Ulfsak ja Marianne Kõrver. «Oleme tegelaste kaarte joonistamise ja nende teineteisele üle andmise momendid karakteri arengus omavahel kokku leppinud. Visuaalse terviku osas on ka konsensus, seda valvavad väga täpselt operaatorid ja kunstnik,» selgitab Nõgisto, kuidas nelja režissööri koostöö käib.

Kõige alus on aga loomulikult stsenaarium, mida režissöörid on möödunud kuude jooksul koos sarja autorite Eero Epneri ja Tarmoga Jüristoga tasakaalustanud. «Vorm peaks olema alati sisu teenistuses ja stsenaariumis on nii tugev kood sees, et kui peaks juhtuma, et mõni osa on mustvalge, mõni film noir’i võtmes ja mõni maagilise realismi – viimane juhtuks üle minu laiba–  võtmes, siis seda sellepärast, et lugu nii nõuab. Me ei lähe sinna oma isiklikke autorifilme tegema.» 

Sarja peaoperaatori Meelis Veeremetsa, tema parema käe Ants Martin Vahuri ja sarja kunstniku Kairi Mändlaga on Nõgisto varem koostööd teinud. «Meelisega, sealjuures, väga palju. Kunstiosakonna puhul tahaks eraldi välja tuua, et Kairi absoluutne, kaljukindel kompromissitus on osa alusvundamendist, millele ülejäänud osakonnad toetuvad. See on paljudele erinevais osakondades väga raske, kuid teistmoodi ei kujutaks ma tööd ette. 

Kõikide tootmist koordineerivate osakondade töö eesmärk on tagada loovmeeskonna töö sujuv ja takistusteta töö-flow. Hetkel toimib meil kõik ideaalselt. Paremini, kui oleksin osanud loota.»

Nõgisto ütleb, et saras olevad näitelejad on parimad võimalikest. «Kuna oleme selle tiimi ise kokku pannud,» põhjendab režissöör. «Toetume platsil väga palju näitlejate abile ja ka nende isiklikule eeltööle. Meil on küll võtteplatsil kordades rohkem aega kui telesarjade puhul seni harjunud ollakse, kuid keegi ei tule platsile arutama, et mis me siis täna teeme ja kuidas me seda vaatame. Meil on ka episoodides stseene kolm korda rohkem kui tavaliselt ja selle realiseerimine toetub eeltööle, näitlejatega tehtud proovides tehtud avastustele ja nende andekusele.» 

Jan Erik Nõgisto on kahe mängufilmi – «Karikakramäng II. Foto» ja «Suits» – režissöör, kuid eelkõige on ta hinnatud reklaamide ja ka muusikavideote režissöörina. «Panka» kutsuti Nõgisto tema enda arvates aga hoopiski ühe teatritöö tõttu. «Tegime Juhaniga (Ulfsakiga) ka tema lavastusele «Kadunud sõbra juhtum» NO99 teatris etendust alustava lühifilmi. Kahtlustan, kuigi keegi pole mulle seda otsesõnu öelnud, et see on ka põhjus, miks ma praegu siin neid annan.»

Küsimusele, mida Nõgisto oma töödest kõige rohkem hindab, vastab ta, et kõiki erinevaid tahke. «Nii neid, mis tagavad regulaarse toimetamisena äraelamise, kui ka neid, mis on sündinud tühja kohta tühjast kohast. Võrdselt hästi ja absoluutselt keskendunult tuleb kõike teha. Olen meeldivas olukorras, kus ma ei pea ühtegi asja tegema seepärast, et pean seda tegema. Töörügamisega uhkustamine mulle ei meeldi, selles on midagi tobedalt kilplaslikku. Uhke tuleb olla siis, kui teed vähe tööd ja need tööd, mida teed, tulevad välja nii, et keegi tahab sinuga veel tulevikus koos töötada ja sellega elab mugavalt ära.»