Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/19/11878719t1hc3d5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/19/6908289t1hca6f.jpg)
Tavaliselt seisab teatrikriitik etenduselt tulles ja arvustust kirjutama asudes silmitsi kaudse vastutusega lavastuse edasise käekäigu eest. Kui ütled, et lavastus oli halb, võid potentsiaalse publiku piletiostust pelutada ning saalid tühjaks jätta, ja vastupidi, kui kiidad üle, oled justkui vastutav teatriõhtult koju jalutava pettunud vaataja meeleolu eest. Vanemuises etenduva «Roosi nimega» langeb aga see taak õlult, sest lavastus on viimse etenduseni välja müüdud (ja mida muud olekski oodata).
Itaalia kultuuriteadlase, semiootiku ja kirjaniku Umberto Eco romaan «Roosi nimi» on nii oma metafoorsesse kui fiktsionaalsesse labürinti eksitanud lugematul hulgal lugejaid, arvustajaid ja tõlgendajaid ning eks peitub selles suuresti teose võlu ja populaarsuse võti. Võimalikke vaatenurki ja lahendusi suurele mõistatusele on kaardistanud näiteks Juri Lotman, kes pakub labürindile kolm sissepääsu: kriminaalromaani uks, ajaloolise romaani uks ning kultuuriteoreetilise (semiootilise) teose uks.