Politseikapten: lapse kadumise puhul on kõige kriitilisemaks teguriks aeg

Politseikapteni Ottomar Virki sõnul on kõik filmidest ammutatud legendid mingitest müstilistest tundidest, et kui kaua tuleks kadumisest teatamisega venitada, väärad. «Kui laps on kadunud, siis kõige kriitilisem tegur on aeg, millal me temani jõuame. Mida varem me saame oma tegevustega alustada ning mida vähem see laps jõuab liikuda, seda tõenäolisem on tema leidmine,» selgitab Virk.

Väikeste laste puhul teeb otsimise keeruliseks see, et enamasti ei saada ise üldse oma kadumisest aru ning nende jaoks on kadunud hoopis kõik teised inimesed. «Kui tal lõpuks hirm tekib, on tihti nii, et laps otsib omale turvalise koha. Ta poeb peitu ja paneb silmad ka kinni, et nii hirmus ei oleks. Sageli ei reageeri lapsed ka hüüetele või oma nimele ja see teeb laste otsimise eriti keeruliseks,» tunnistab politseikapten.

Virki sõnul võib vanematel lastel mingis vanuses tekkida mõtlemine, et nüüd on mingi pahandusega hakkama saadud, kõik need inimesed on sellepärast teda otsima tulnud ning sellepärast ei julgeta enam välja tulla. Niisuguse olukorra vältimiseks ei tohiks last kunagi politseiga hirmutada. «Selliseid asju tuleks lapsest peale vältida ning siin aitab, kui pere on eeltöö ära teinud. Kui laps on hädas, peab ta julgema abi küsida ning olema valmis usaldama neid, kes on talle appi tulnud,» toonitas ta.

Et otsingutega käib kaasas alati tugev emotsioon, tuleb enne otsingutega alustamist võtta tegevuste planeerimiseks aeg korraks maha ning käia üle olemasolev info. Olgugi, et inimesed püüavad parimat, võib liigne emotsionaalsus otsingutele hoopis kahjuks tulla. «Otsing algab infost - lapse varasemast käitumisest ning teadmisest, mis tegelikult juhtus,» tõdeb Virk.

Otsingumeetodeid tuleb kombineerida

Kui esimene pilt on ette saadud, siis hinnatakse, milliste vahenditega on kõige efektiivsem otsingutele minna. Virki sõnul pole olemas ühest asja, mis kadunud inimese välja tooks, sest kogu otsing on väga keeruline operatsioon. Igal otsingul hinnatakse kasutatavate tehniliste vahendite vajadust ning kasutegurit.

Näiteks on Virki sõnul helikopter suurepärane vahend parema ülevaate saamiseks, kuid suvel, kui kõik puud on lehtes, pole kasutegur nii suur kui teiste vahendite puhul. «Kui me võtame otsimisala ette, siis me planeerime kopterile soised ja lagedamad alad, sest siis saab need kiiresti üle vaadata ning inimressurssi kulub vähem,» selgitas ta.

Olgugi, et helikopter on varustatud infrapunakaameraga, võivad ka selle kasutamist segada erinevad ilmastikuolud ja loodustegurid. «Kuna infrapuna eristab temperatuure ja selle vahesid, soojenevad kuuma ilmaga näiteks kivid ning soojusest on mõjutatud ka kogu ülejäänud maastik. Talvel jällegi võivad probleemiks olla inimese liiga paksud riided ning soojust kiirgavaks allikas on ainult pea. Sellepärast tulebki kõiki variante hoolikalt kaaluda ning meetodeid omavahel kombineerida,» rääkis Virk, kinnitades, et kui kopteri kasutamine on otstarbekas, see kindlasti ka lendu tõstetakse ning mingeid piiranguid selleks ei ole. (Eelmisel aastal kaasati kopter kadunud inimeste otsimiseks 31-l korral, jooksval aastal on kopterimeeskond käinud otsimas seitset inimest – K.R.)

Piinlikust ei tohi tunda

Politseikapten paneb südamele, et inimlik hoolimine pole mitte kunagi liiast. «Kui tekib kahtlus või mure mõne üksiku ja eksinud lapse osas, võiks juurde minna ja uurida, kas kõik on hästi. Kui ka laps sulle ka midagi ei räägi, võib tema kirjelduse rahulikult politseile edastada. Võib-olla me juba teame tema kadumisest, võib-olla laekub kadumisteade vahetult pärast seda. Igal juhul on tähelepanu ning hoolimine tänuväärt.»

Virki sõnul on ülioluline, et politseisse helistamist ei lükataks edasi. «Kui inimene kaob, ei tohiks tunda piinlikust ning tuleks kohe politseile sellest teada anda. Meil pole midagi selle vastu, et paneme otsingud püsti ja võib-olla leiame isiku kohe üles. Palju hullem on see, kui oodatakse viimase kriitilise pimeduseni, sest siis on otsingut juba palju raskem alustada,» selgitas politseikapten.