Vaher: pealtkuulamine on liiga lihtsaks tehtud

Ajalehed on varem kirjutanud, et uue nn jälitustegevuse seadusega läks nuhkimine veel lihtsamaks.

Läkski. Kui uuest seadusest positiivseid momente välja tuua, siis võib-olla natukene muutus selgemaks see, et erandliku, ilma kohtuniku loata jälitustegevuse jaoks peab loa saama prokurörilt – luba andvate inimeste ringi on kitsamaks tehtud. Aga see ei kõrvalda probleemi, et ilma kohtuniku loata ei tohiks Eestis jälitustegevust üldse teha.

Ja advokatuuri arvates on ilma kohtuniku loata jälitamine põhiseadusega vastuolus ja seepärast te õiguskantsleri poole pöördusitegi?

Jah, see on kurb lugu. See on üks väheseid juhtumeid, kus seadusesse kirjutatu on otseses vastuolus põhiseadusega. See on minu ja advokatuuri juhatuse hinnang. Õigusriigi kontekstis on see lubamatu.

Me oleme läänelik riik ja meie põhiseadus ütleb, et jälitustegevust võib teha ainult kohtuniku loal, ja ometi kirjutame seadustesse igasuguseid vigureid sisse, et põhiseadusest mööda hiilida. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks prokurör saab kiireloomuliselt luba anda ja kohtunik nagu ei saaks.

Kui põhiseaduses on kirjas, et sõnumisaladuse suhtes võib erandeid teha kohtuniku loal, siis tulebki alati luba küsida kohtunikult, kellegi teise lubamine ei oma tähtsust.

Mis jälitustegevus üldse on? Pealtkuulamine? Meilide häkkimine?

Jah, see võib olla mitmesugune varjatud tõendite kogumine. Pealtkuulamine, mikrofonide külge riputamine, kaamerate paigaldamine ja nende kaudu varjatud salvestamine.

Tõsi, kui on vaja paigaldada eritehnikat, siis selleks on küll vaja eraldi kohtuniku luba näiteks korterisse sisenemiseks.

Aga telefoni pealtkuulamiseks pole vaja midagi muud kui luba prokurörilt. Ja siis vajutab politseinik piltlikult öeldes nuppu – kohe salvestatakse. Pole vaja kuhugi Elioni pöörduda vms.

Kas kapo on praegu heal tehnilisel tasemel?

On, kindlasti on. Selles pole kahtlust.

Minule on jäänud mulje, et viimastel aastatel on pealtkuulamist üha rohkem. Ma ei tea, kas see nii on, aga mulje on jäänud. Mida teie arvate?

Täiesti kindlasti on rohkem. Siin on mitu põhjust. Üks on puhtobjektiivne – lihtsalt maailm on muutunud ja palju suhtlust ongi kolinud uute sidevahendite peale üle. On arusaadav, et kui kuritegusid uuritakse, siis seda laadi tõestusmaterjal on vajalik.

Teine pool on aga see, et uurimisorganid on selgelt väga palju laiendanud oma jälitustegevust. Järjest rohkem tehakse ja järjest madalam on see künnis, mis on vajalik, et jälitustegevust alustada.

Mulle tundub, et see on mugav viis jätta tegemata «töö põllul», et mitte kasutada traditsioonilisi uurimisvõtteid, ja nii hakatakse kohe kergekäeliselt jälitustegevuse kaudu tõendeid koguma, näiteks telefone pealt kuulama.

Mõned suured asjad (Villu Reiljani juhtum näiteks) on jõudnud ajakirjandusse, aga kas võib arvata, et see on jälitamise jäämäe veepealne tipp. Et tegelikult kapo kuulab palju rohkem pealt, aga need ei jõua kuhugi, isegi mitte toimikutesse, ammugi mitte avalikkuse ette?

Jah, ilmselt nii ongi. Kõik pealtkuulamise kaudu saadu ei kõlba tõendusmaterjaliks.

Kas ka loa saamine jälitamiseks on liiga lihtsaks läinud? Et kui küsitakse, siis kohus kohe annab?

Ma arvan jah, et see on üsna lihtsaks läinud, läks juba mõni aeg tagasi. Viimaseid andmeid ei tea, kuid esitatud taotlustest jääb rahuldamata väga väike protsent. Sisuliselt on ikka nii, et kui prokurör taotlusega kohtuniku juurde läheb, siis selle loa ta üldjuhul ka saab.

Ka uue seadusemuudatusega ei parandatud vana probleemi – teatud osa jälitustegevusest tehakse üldse ilma kohtuniku loata. Need erandid, millal ilma kohtu loata jälitustegevust alustatakse ja mis on seadustes erinevatel aegadel erinevas sõnastuses olnud, need on paljude arvates kogu aeg olnud põhiseadusega vastuolus.

Kohtunik on ka inimene ja initsiatiiv on loa küsija käes, sest tema otsustab, mida kohtunikule öelda, mida ütlemata jätta, kuidas veenda…

Täpselt nii. Paratamatult sõltub kohtunik loa küsijast, sest infot valdab küsija. Ja asjassepuutuv isik ei saa enda kaitseks sõna sekka öelda.

Olete te ise kunagi mõelnud või tundnud, et teid jälitatakse või kuulatakse pealt?

Ma olen selle peale mõelnud, aga jõudnud järeldusele, et kui liiga palju juurelda, siis ei saaks ma ei tööd teha ega elada. Ma arvestan sellega, et põhimõtteliselt mind võidakse pealt kuulata. Juhtumeid, kus advokaadi ja kliendi kõnesid on pealt kuulatud, on olnud hulgaliselt.