Lea Rand: laulukaare all ei ole vahet, kas teed oma igapäevast tööd ministritoolil või tänavale asfalti pannes

Eesti inimestele sai esitatud küsimus: «Miks on meil tänapäeval laulu- ja tantsupidu vaja?»

Toila raamatukogu juhataja Lea Rand

Ma arvan, et laulu- ja tantsupeod on meie kultuuri järjepidevuse kandjad. Seal laulukaare all lauldes või tantsuplatsil esivanemate tantsumustreid seades ei ole vahet, kas oled noor või vana, maalt või linnast, kas teed oma igapäevast tööd ministritoolil või tänavale asfalti pannes – seal oleme kõik võrdsed, hingame ühes rütmis ja mõtleme samu mõtteid. Kahju on ainult sellest, et need tunded lähevad vahepeal jälle meelest.

Aga ehk sellepärast ongi vaja eesti rahvas aeg ajalt jälle sinna laulukaare alla või tantsuplatsile kokku saada, et meile meelde tuletada, kes me oleme, kust me tuleme ja kui tähtis on meile see väike maalapp siin Läänemere kaldal.

Olen ise kaks korda laulupeol käinud ja eriti hästi on meeles 1982. aastal toimunud 5. noorte laulupeo lõpp. Kui peo lõpus olid ühendkoorid juba kolm korda Ernesaksa juhatusel «Mu isamaa on minu arm» laulnud ja ikka ei tahtnud lõpetada ja kuidas miilitsad tulid rahvast laulukaare alt laiali ajama.

Rakke pensionär Elvi Tatrik

Laulu-tantsupidu on meie kõigi rahvaste pidu. Väärikad vaatavad ja osalevadki veel rõõmuga üritustel. Kuid peo lõpp toob meile pisara silma ja hinges on nutuklomp. Meie naudime kodudes televiisori abil seda rõõmu.

Nopri talu peremees Tiit Niilo

Selleks, et kiires maailmas otsesuhtlemisvaeguses oleks midagi, mis rahva füüsiliselt külg-külje kõrvale toob.

Jumestuskunstnik Kersti Pettai

Seda on vaja, et rahvas kokku tuleks. Laulu- ja tantsupidu on selline traditsioon, mis on meiega olnud kogu aeg ja on väga tore, et just noored seda jätkavad. 

Kammerkoori SoLeMiJo laulja Kristina Kurm

Kui sa oled ise kunagi laulukaare all seisnud või Kalevi staadionil tantsinud, ei ole võimalik seda sündmust ilma meeleliigutuseta ka teleekraanilt jälgida. Koos laulmine ja tantsimine on nii võimas tunne osalejate jaoks ja see hea emotsioon kandub üle ka publikule. Lisaks hoiab laulu- ja tantsupidude karussell meie koorid ja tantsurühmad elujõulisena, sest alati on ees ootamas suur pidu, mille nimel koos käia ja proove teha. See on väga oluline.

Õpetaja Mattias Jürgens 

Kui suur hulk inimesi näeb vaeva ja töötab ühise eesmärgi nimel, on sellel üüratu jõud. Meie rahvakultuuri ühe alustalana toidab laulu- ja tantsupidu identiteeti, ilma milleta ei oleks võimalik rääkida eesti rahvast kui sellisest. Seda rituaali läbi tehes tugevdame me end ja õigustame end rahvana. Inimene ei ela ainult leivast.

Fotograaf Merilin Sepp

Oma esimesel laulupeol õppisin ma seda, et kui midagi väga tahta, siis on kõik võimalik. Mind oli tabanud koduigatsus ning võtsin nõuks end järgmiseks hommikuks haigeks mõelda. Mõttejõud on tugev asi.

Tantsupidudel õppisin kiirelt ümber reageerima, kui esialgsed joonised tuli nüüd suure muruplatsi mõõtmetele vastavaks saada. Ma õppisin nii enda kui teiste emotsioonidega toime tulema. Samuti õppisin hindama koostegemise rõõmu ja vaeva ning iga mutri olulisust. 

Need on vaid mõned tükid neist paljudest, mis ma laulu- ja tantsupidudelt endaga kaasa olen saanud ja võtnud. Kuid mis omamoodi siiski vastavad küsitule, et miks meil neid tänapäeval ikka vaja on.

Mesi tare kodumaja perenaine Herling Jürimäe

Mesi tare pererahvana hoiame ja väärtustame Peipsi äärset elu ja eriti vene vanausuliste pärandit, mis on veidi tavatu ettevõtmine eestlastest perele. Nii nagu vene vanausulised on üks Eesti kultuuri osa, on seda ka meie laulu- ja tantsupidu, mida ei peaks üldse küsimärgi alla panemagi, et kas me vajame või miks. Nooremate põlvede au on mäletada ja elus hoida esivanemate kombeid ja pühasid. Need annavad meile väärtused, need teevad meist EESTLASED.

Kodutütarde noorteinstruktor Hiiumaal Jana Kase

Üheskoos laulmine näitab meie ühtsust. Laulu- ja tantsupeod kinnitavad, et me toetame üksteist ja hoiame kokku.

Rahvatantsu rühma Öieti noored Saaremaalt

Öieti on taas tantsupeol, kuid enamus meist on siin esimest korda. Esimeste päevadega on pandud tõsiselt proovile meie iseseisvus ning koostöötamise oskus. Proovid on küll äärmiselt rasked ja pikad, kuid väga tore on näha, kuidas tantsud saavad joonistesse ning lõpptulemus on kindlasti vägev.

Saarlastele omaselt pole me harjunud suurte rahvamassidega ning seda enam on ülimõnus kogeda ühishingamist, mis tekib täiesti kontvõõraste vahel. Tantsupidu on noori liitev sündmus ning see on väga tähtis just tänapäeval, kus nutimaailm võtab võimust ja inimesed suhtlevad aina vähem.