Mõttetust Tartu lehest riigi parimaks (2)

Võin sõnastusega eksida, aga umbes sellise sissejuhatusega lugu ilmus Postimehes aastal 2000 või 2001. Päriselt. Autorit ma ei reeda, sest mingil perioodil tabas see hullus meid kõiki ja kogu toimetus tootis sünkroonis selliseid pärleid, et hoia toolist kinni.

Jah, praegu naeraks tilga püksi, kui midagi sellist ajalehest leiaks, aga siis oli see nagu sõõm värsket õhku Eesti ajakirjanduses. Kui seni oli uudist kirjutatud kuivade ja konservatiivsete raamide järgi, siis järsku anti käsk: otsige inimest ja näidake tema emotsiooni. Ja see oli ulme, mis lahti läks.

Inimene kirjutati sisse kuhu iganes sai. Algas selline sõnadega žongleerimine ja üksteise võidu üle võlli kütmine, mida ei oldud Postimehes varem nähtud. Mäletan, et mu enda krimilugude sissejuhatustes said ohvrid väga tihti šoki või pätid ei osanud hommikul ärgates aimatagi, et politsei nad päeval kätte saab. Lauseid loeti üksteisele põlevate silmadega ette ja kolleegide tunnustava mõmina järel tormati leiutama järgmist.

Kõiges selles oli «süüdi» Priit Pullerits. Ameerikas õppinud ja töötanud mees, kes ühel päeval toodi Tallinna toimetusse coach-writer’iks ehk kirjutamistreeneriks. Praegu võin kindlalt väita, et see oli parim asi, mis minuga juhtus. Kuna ma pole ajakirjandust õppinud, oli Priidu igapäevasel juhendamisel ja toetusel väga oluline roll minu kujunemisloos. Ta võttis lugudelt kramplikud ja ranged raamid ning julgustas meid kirjutama sellest, mida me päriselt näeme ja tunneme. Praktika ja Priidu soojade õlalepatsutuste abil saime peagi ise aru, kus me oma šokkide ja kasukatega üle pingutame ning ülivõrded asendusid päris eluga.

Igal juhul oli see äge aeg. Üks peatükk Postimehe muutumisloos, mis algas umbes samal ajal, kui mina 1997. aasta oktoobris sinna tööle tulin. Siis oli Postimees veel üleni «mingi mõttetu Tartu leht», nagu väitsid mu Eesti Päevalehe kolleegid ja ülemused, kui teatasin, et lähen sinna tööle.

Mul on siiani alles toonase EPLi peatoimetaja Kalle Muuli kiri, milles ta pakkus mulle 10 000 krooni palka, et ma ära ei läheks. Kujutate ette – 10 000 krooni aastal 1997. Ometi ma läksin, sest 20-aastase ja alles kolm aastat reporterina töötanuna tundsin end veel ebakindlalt. Tahtsin jätkata oma mentori Toomas Sildami käe all õppimist. Tom oli vaid mõned kuud varem kolinud Eesti Päevalehest ajakirja Luup, mis oli Postimehe eriti äge sõsarväljaanne.

Mäletan, et mu enda krimilugude sissejuhatustes said ohvrid väga tihti šoki või pätid ei osanud hommikul ärgates aimatagi, et politsei nad päeval kätte saab.

Igal juhul mina võitsin. Jah, minu esimene palk Postimehes oli küll poole väiksem, aga ma sain endale oma kabineti Tartu lehe Tallinna toimetuses. Selles mõttes oma kabineti, et ma lihtsalt ei mahtunud tollase Tallinna toimetuse ainsasse tuppa Maakri tänaval, kus olid pead-jalad koos Enno Tammer, Argo Ideon, Epp Alatalu ja Urmas Tooming.

Mis kõige olulisem – ma sain Postimehes oma arvuti ja oma interneti. EPLis pidin arvutit jagama ja internetti anti vaid paarist arvutist toimetuses, loomulikult järjekorra alusel. Praegu on väga raske kirjeldada seda õnne, mida see boonus ühe noore reporteri jaoks tähendas.

Umbes kuu pärast minu tulekut algas Tartu lehe Tallinna invasioon. Mul on senini meeles jutt, et varsti ehitab lehe omanik Heldur Tõnisson Rävala puiesteele suure Postimehe maja, mille katusel on ajalehe helikopteri maandumisplats, ülemistel korrustel töötajate korterid ja all suur toimetuse peastaap. Unistuseks see kõik paraku jäigi, sest kohe lahvatas Vene majanduskriis ja Tallinna kolimine võeti ette madalamatel tuuridel.

Kuid ainult Postimehe «pilvelõhkuja» ja helikopteri võrra. Sisu poolest vajutati gaas põhja. Tallinnas selgelt liidripositsioonil olnud Eesti Päevalehele tuli jõuga ära teha. Välimuselt tegi leht läbi kapitaalse arenguhüppe – värvid ja kirjastiil läksid moodsamaks, fotod suuremaks ning lugude juurde tekkisid reporterite jaoks toona nii tüütud faktikastid.

Faktikastidest märksa enam stressi tekitas siiski võistlus Eesti Päevalehega kiiremate ja paremate uudiste nimel. Tartu lehe päevil oli see olnud üsna teisejärguline mure, kuid muutus kõige tähtsamaks siis, kui Toomas Sildam ja Heidit Kaio Tallinna kolitud uudistetoimetust juhtima pandi. Vot see oli hull ja äge aeg. Iga lehenumbrit anti välja nagu viimast. Tööpäevad said läbi siis, kui värske number lahkus trükikotta. Postimees ei tohtinud maha magada ühtegi uudist ja pidi tõusma esimeseks infokanaliks ajalehtede arvestuses.

Toonasest stahhaanovlikust tempost on mul meeles üks fakt. Ühel rekordkuul pääses mu nimi lehte 52 korda, ent see polnud kaugeltki Postimehe rekord. Tartu toimetuse toonane äss Priit Rajalo, kes on nüüd «Aktuaalse kaamera» üks alustala, kirjutas ühe kuu jooksul ligi 70 uudist.

Võistlus selle nimel, kes saab esimesena lehte mingi kõva uudise, muutus ühel hetkel niivõrd jaburaks, et me hakkasime toonase Eesti Päevalehe krimireporteri ja praeguse Postimehe uuriva toimetuse juhi Risto Berendsoniga teineteisele iga tööpäeva lõpus helistama. Kontrollisime väga kompamisi, kes mida täna kirjutas, et homsest lehest ei vaataks vastu kurb kaotus.

Juhtus ka nii, et kui kuulsin Risto käest, et tal on homses lehes mingi kõva asi, ei läinud ma enne töölt koju, kui olin selle «kõva asja» kümne telefonikõnega välja uurinud ja oma lehte samast asjast viimasel minutil uudise kirjutanud. Te ei kujuta ette seda rõõmu, mis noort reporterit sellise võidu korral valdab.

Tõsi, vahel tuli nende võitude nimel tervist ohverdada. Mäletan senini, kuidas passisime fotograaf Toomas Huigiga keskkriminaalpolitsei ukse taga ja ootasime, millal ärimees Mait Metsamaa mõrva tellimises süüdi mõistetud Vadim Polištšuk välja tuuakse. Kuna õues oli ülikülm ja vahialune toodi välja alles seitsmendal tunnil, sai Huik peale eksklusiivse foto ka kopsupõletiku.

Ilma naljata – lehe tegemine oli toona ennekõike elustiil. Sageli ei läinud me isegi siis koju, kui leht oli läinud, vaid jäime koos Jaanus Puttingu ja Marko Püüaga varajaste hommikutundideni toimetusse üle võrgu «Need for Speedi» mängima. Või istusime lihtsalt Kazaas, Napsteri järel sündinud ja Eesti poiste loodud failivahetusprogrammis, ja tõmbasime alla kõike, mida netis vedeles. Ning jõime õlut ja suitsetasime toa täis. Ehkki siis hakati suitsetamist siseruumides juba keelama, suhtuti sellesse keeldu Maakri tänava majas veel üsna loominguliselt, sest toimetuse pealik Sildam oli sellest keelust kõige suurem möödahiilija.

Olin Postimehes 12 aastat, viimased kaks ETV «Pealtnägija» kõrvalt poole kohaga. Selle ajaga tõusis mõttetu Tartu leht riigi suurimaks ja popimaks päevaleheks. Ma ei tea, kuidas praegu, aga toona oli Postimehes töötamine privileeg. Meie lojaalsust ei ostetud peatoimetaja toas rahaga, vaid me ise tahtsime jääda, mistõttu lõunasöögid uute tööpakkujatega said tihti läbi veel enne, kui jõuti palga suuruseni. Postimehes oli, ja kõrvalt vaadates tundub, et on tänaseni, mingi sõnulseletamatu vibe, mis teeb sellest lehest oma. Isegi siis, kui sa seal juba aastaid enam ei tööta.