Tere, helistan Postimehe toimetusest...

Nii annab nüüdne riigikogu liige Krista Aru, Postimehe ajaloo ning selle ühe käilakuju Jaan Tõnissoni uurija, lihtsa ja tegelikult ainumõeldava vastuse küsimusele, kuidas rääkida Postimehest.

Ka minu enda kümme aastat selles Tartu ajalehes – nagu Eesti Päevaleht konkurendina toona jonnakalt kirjutas – olid aastad just nimelt Postimehe toimetuses, kuhu Tiina Kaalep ja Mart Kadastik mind kevadel 1996 kutsusid ning kust sügisel 2006 Merit Koplile lahkumisavalduse andmise järel presidendi kantseleisse edasi läksin.

Selle aja kohta kehtis suurepärase täpsusega sama mõte, mida Krista Aru on öelnud viimase suure sõja eelse Postimehe kohta. Ja nimelt, et «Postimees andis paljudele tööd ja leiba, aga andis ka midagi veel olulisemat: jõudu ja usku omaenda tee võimalikkusesse».

Võib-olla olidki paljud asjad võimalikud Tartu ajalehes ning see konkurentide poolt provintsliku ja pisendavana mõeldud väljend kätkes hoopis tugevusi, mida toimetuse ajakirjanikud said täiel rinnal nautida.

Kas või näiteks siis, kui algatasime üldrahvalikuks paisunud kampaania «Kingi sõdurile raamat», mis andis kaitseväe seni kehvalt varustatud raamatutubadesse 43 000 raamatut ning lugu sellest võinuks Priit Pulleritsu õpetuse järgi alustada lausega: «Ajateenijad ei osanud uneski näha, et tänu Postimehele ei pea nad enne öörahu enam lugema küla raamatukogust maha kantud veterinaarparasitoloogia õpikut või Mihhail Šolohhovi «Ülesküntud uudismaad», vaid saavad väeosa puhketoa raamaturiiulilt valida väärtkirjanduse sadade köidete vahel.»

Tolle aja Postimehe toimetus oli vennaskond, korporatsioon selle sõna vaimlises, mitte ärilises tähenduses. Tõsi on seegi, et Postimehe toimetust mõistavad tunnetada eelkõige need, kes ise Postimehe toimetuses üles kasvanud. Andku teised mulle andeks.

Toimetus, nagu mina seda mäletan, oli küll kriitiline, aga mitte kuri; nõudlik, mitte lahmiv; faktitruu, mitte oletav; hoogne, mitte mõnitav. Postimehe toimetuses oli uhke töötada. Seal sai teha asju, mis endale ja tundub, et vähemalt mõnikord ka lugejaile rõõmu pakkusid.

Oleg Gordijevski

Toomas Mattsonil tuli 1990. aastate lõpu poole idee, et lendaks õige Londonisse ja intervjueeriks külma sõja ajal brittide kasuks topeltagendina luuranud Nõukogude Liidu välisluure kõrget ohvitseri Oleg Gordijevskit. Ta polnud Eesti ajakirjanikele seni vist ainsatki usutlust andnud.

Kadastik oli nõus, kuigi viis aastat pärast Eesti krooni tulemist mõjus 25 000 krooni kosmilise summana. Lendasime, kohtusime Gordijevskiga Londoni-lähedases raudteejaamas, jõime kohvi, klõpsisime temaga pilti, tulime tagasi, avaldasime kaks intervjuud. Toimetus patsutas õlale: «Well done.»

Praegu igapäevane, rutiinne ajakirjanduslik tegevus, siis aga tundus see midagi eriti hoogsat ja ägedat. Pealegi õppisime Mattsoniga avama Londoni linnalähirongide uksi (lase aken alla ja vajuta väljastpoolt lingile) ning saime teada, et hotellis tuleb hommikusöögi eest eraldi maksta (see selgus pärast meie koju naasmist, aga toimetuse pearaamatupidaja Sirje Sulp lahendas mitmekümnenaelase üllatusarve sujuvalt).

33 päeva

Postimehe peatoimetajal Marko Mihkelsonil kerkis tuuleiilina mõte, et võiks teha midagi lahedat. Näiteks loomingulise reisi mööda Eestit, et tuua ajalehte kõrvalised kohad ja tundmatud inimesed. Rentisime Opeli maasturi, broneerisime toad pisikestes võõrastemajades ja turismitaludes, leppisime kokku kohtumised kümnete inimestega, tegime lahkumispildi, nõtke sõnastusega Juhani Püttsepp ja üks toimetuse parimaid fotomehi Toomas Huik samuti peal, ning algaski «33 päevaga ümber Eesti».

See oli esimene kord, kui toimetus lasi kolm inimest poolteiseks kuuks seiklema. Meil oli kohustus saata igal õhtupoolikul Postimehele lugu ja fotod, mis ilmusid järgmise päeva ajalehe tagaküljel. Enamik meie kangelastest olid inimesed, kes polnud enne meediasse ulatunud. See lihtsate, kuid äärmiselt toredate, vahvate ja elutarkade naiste või meeste ajalehte toomine oli mulle otsekui võla maksmine kõigi varasemate ja järgnevate aastate poliitika-, politsei- ja militaarlugude eest.

Samas sain 33 päevast suurepärase koolituse. Bioloogist ja loodusõpetajast ajakirjanik Juhani Püttsepp on vaieldamatult detailide märkamise ja kujundite loomise suurmeistreid. Tema andest jääb ka kõige andetumale midagi külge.

Kolm ringreisi tegime Juhaniga veel. Aastatuhandevahetuse eel oli Postimehe tagaküljel «Nelja numbri pööripäev» koos uute kangelastega, siis teisel pool Peipsi järve lood Pihkva näitlejannadest Slantsõ liiklusinspektorini ehk «Venemaa enne presidenti», mis päädis Putini tõusuga Kremlisse, ning kaks jagu «Eesti mees võõras sõjas» – lood sõdinud eestlastest Vietnamist Kuubani.

Imepärane toimetus, kes lubab oma ajakirjanikele niisuguseid retki. Toredad lugejad, kes meile tänukirju saatsid. Enda mõistvad pered peale selle.

Haldusreform

Istusime kolleeg Argo Ideoniga Tallinnas Olümpia hotelli restoranis ja intervjueerisime regionaalminister Toivo Asmerit. Haldusreform oli juba siis jutuks. Sõna siit, teine sealt, lõpuks jäime pidama joonel, et kõige mõistlikum oleks Eestile mudel «üks maakond – üks omavalitsus». Asmeri intervjuu ilmus. Lärmi oli palju.

Väljendist «15 + x» – 15 valda praeguste maakondade piiridega ja suuremad linnad – sai kiiresti lendlause, mis tõukas vahepeal sumbunud haldusreformi otsekui tammi tagant arutluste mäslevale ulgumerele. Ent Asmeri enda partei, Reformierakond, keeras oma ministrile selja. «15 + x» oli neile siis liiga radikaalne.

Nüüd, 17 aastat hiljem, tuleb ka toonastel kõige lärmakamatel kriitikutel tunnistada, et Asmer oli peaaegu prohvet.

Head mehed

Kilingi-Nõmme elupõlisest eesti keele õpetajast Eduard Mäetagasest rääkis üks tema õpilastest. Juhuslik vestlus nagu ikka, kuid sealt tuli välja, et õpetaja Mäetagase vanemate vanemad läksid enne Eesti Vabariigi sündi Venemaale oma metsatalu otsima, tema sündis 1937. aastal Kirovis, 1947. aastal kolis emaga Viljandimaale, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli, saabus Kilingi-Nõmmele eesti keelt õpetama, tema õpilaste seas olid ka näiteks hilisem kaitseväe juhataja Ants Laaneots ja näitleja Kersti Kreismann, kuid uues Eestis pidanuks eesti keele õpetaja kodakondsuse saamiseks õiendama eesti keele ja kodakondsuseksami.

Nädal hiljem, kui Postimehes temast lugu ilmus, andis Siim Kallase valitsus siseminister Ain Seppiku ettepanekul õpetaja Eduard Mäetagasele eriliste teenete eest kodakondsuse.

Head mehed aitasid head meest.

Nüüd elan lugejana kaasa Postimehe ajakirjaniku Tiina Kaukvere võitlusele, et Eesti kodakondsuse saaks Abhaasias Salme külas 20 aastat eesti keelt õpetanud Ilma Krenstrem.

Eesti piir

Tarmo Kõuts oli siis piirivalveameti peadirektor ja Aare Evisalu tema asetäitja. Nemad kurtsidki kord, et lugu kehv, kagupiiril eksivad Eesti seenelised ja marjulised Vene poolele, sest piir pole kuidagi märgistatud. Ei olnudki. Sisepoliitiliselt kerkis ikka ja jälle, nagu lägalaotamise lõhnaviir põlluäärsete majadeni, üles teema poolitatud Petserimaast ja ajaloolisest õiglusest.

Piiri vastu Venemaad seega märkida ei saanud. Aga Postimees kirjutas karmilt, et Eesti ametnike loidus ja poliitikute rumalus eksitavad meie inimesi piiri rikkuma, seenelised satuvad Vene poolel arestikambritesse ning mingid hoiatussildid tuleb ikka üles panna.

Sõna «riigipiir» ei julenud keegi ametlikult kasutada. Lõpuks leiti kompromiss. 2000. aasta 19. novembril kell 10 lõigi Värska kordoni ülem leitnant Andres Oimar Piusa jõe kaldaliiva esimese kollasepõhjalise tahvli «Seis! Eesti piir!» ning siis tikiti kogu Eesti maismaapiir neid hoiatavaid silte täis.

Piirivalvurid kinkisid ühe sellise ka mulle. Pean sellest samavõrd lugu nagu Postimehe toimetaja Tiina Reinarti harvadest kiitustest või Eesti ajakirjanduse ilmselt parima juristi Tiia Luhti kord öeldud tunnustavatest sõnadest, kui olin leidnud ühe kriitilise teema puhul need õiged väljendid, mistõttu tee pressinõukogusse jäigi rohtuma.

Rüütel: «Uskumatu!»

Poolteist aastat elasin kaasa Vasknarva piirivalvekordonile, mis asub seal, kus Peipsi järv ja Narva jõgi kokku saavad. See sisselangevate lagedega, allavajuvate põrandatega, joogiveeta ja pesemisvõimaluseta ning kaheksa tõmmitsa jõul koos seisev kordon Euroopa Liidu tulevasel välispiiril määris eduka Eesti rinnaesist. See oli solvav kõigile ausatele piirivalvuritele, kes toona üksikute radarite ja väheste valveseadmete kiuste püüdsid tõhusalt seista salakaubavedajate, inimsmugeldajate ja teiste igat masti kurjategijate vastas.

Pärast seda, kui president Arnold Rüütel oli Postimehe kuuldes hüüatanud Vasknarva kordoni kohta «Uskumatu!», kulus Eesti riigil poolteist aastat, kuni laguneva kordoni asemele kerkis tänapäevane piirivalvekordon. Selle hind oli 2003. aastal vaid 10 miljonit krooni ehk kümme keskmist Tallinna uuskorterit.

P. S.

Veel mitu aastat pärast Postimehest lahkumist vääratasin Kadriorust tööasjus helistades alguses: «Tere, helistan Postimehe toimetusest…»

Postimees ja toimetus jäävad seal töötanud inimesi alati kinni hoidma. Nagu üldse meedias kasvanuid.

Nende seas on ka endine ajakirjanik ja hilisem president Toomas Hendrik Ilves – mees, kes uskus ürgse jõuga, et vaba ajakirjanduseta ei ole demokraatia võimalik, kuid kelle nõudlikkus ja tundlikkus ajakirjanduse vastu muutsid tema suhted Eesti meediaga turbulentseks.

Kõnes Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi avamisel Pärnus 1. juunil 2007 nimetas ta algusest peale valeks arusaama ajakirjandusest kui montesquieu’likust võimust. Ilves meenutas, et ajakirjandus ei ole mitte võim, vaid seisus, sest selle tegeliku termini, the fourth estate, tõi algupäraselt käibele šoti juurtega kirjamees, ajaloolane ja mõtleja Thomas Carlyle 1837. aastal oma essees Prantsuse revolutsioonist.

Ja noblesse oblige, seisus kohustab. Ilvesele oli siin heaks eeskujuks üks Postimehe käilakuju Jaan Tõnisson, kes mõistis seisusega kaasnevaid kohustusi: rääkida tõtt, vältida hüsteeriat, teenida avalikkust, mitte mõelda kasumile ega sensatsioonile.

Ajakirjandus ei ole valitsus. Küll aga saavad valitsused – eelmise presidendi sõnul – aru oma vigadest, möödalaskmistest, tegematajätmistest eeskätt tänu vabale ajakirjandusele. Kui muidugi ajakirjandus end läbi müra kuuldavaks räägib.