Miks ma siin olen?

Postimees ei ole mulle olnud lihtsalt tööandja. Postimees on Eesti ajakirjanduse kese. Institutsioon. Loen ennast nende ajakirjanike hulka, kellele amet on kutsumus. Seletada on seda raske. Selles on maailmaparandajalikku idealismi, soovi avalikkust olulisest informeerida, eri seisukohti esile tuua, näidata olulisi inimesi ja nende mõtteid, avada taustu. Selles on omajagu pateetikat ja naiivsevõitu usku.

Postimees on sisustanud enam kui poole minu 43 eluaastast, pea kogu täiskasvanuea. Inimene olevat see, mida ta sööb. Mina olen töö, mida ma teen, olemata seejuures töönarkomaan. Pikki päevi tuleb paljudel ette, aga ajakirjanik on ametis kogu aeg. Iga hetk võib ju pakkuda killu, idee, mis võib osutuda avalikkusele tähtsaks. Ükskõik, kas loed tööl uudistelinti või veedad lastega loomaaias puhkepäeva.

Kui ma 1998. aasta sügisel Tartust reporteri kohalt Tallinna toimetajaks tulin, käisin vabadel hetkedel ikka Taaralinnas kolleege ja sõpru vaatamas. Isegi kirjutasin neile kirju elust Tallinnas (loe: toimetuses). Kord Postimehe Gildi tänava maja kohvikus rabas mul õlast kinni meie legendaarne keeletoimetaja Helju Vals: «M i k s sa sinna läksid, kas sa siis meid ja Tartut sugugi ei armasta?!» Vaatasin keelenaisele silma. «Helju, ma ju armastan Postimeest.» Hiljem kirjutas Helju kuskil, et see läks talle väga hinge ja andis nagu toetuspunkti, sest lehe pealinna kolimine oli paljude meelest viga.

Peatoimetajad. Mart, Vahur, Marko, Urmas, Tarmu, Merit, Anvar, üks teine Mart, Hardo, Lauri. Postimees on nagu pirakas laev. Raske alus, mis liigub vägeva jõuga. Ent selle jõu suhtes tuleb olla tähelepanelik ja ettevaatlik, seda tuleb austada. Kui vaadata, kui pikaks või lühikeseks on Postimehe peatoimetaja karjäär kujunenud, siis selle järgi saab ka öelda, kuidas neil selle tähelepanu, austuse või armastusega on olnud. Aga see on osa tõest, sest kes meist poleks ekslik? Ka iseennast üle hinnates.

Suurt laeva on võimatu järsult pöörata. Aga hooletusest või rumalusest võib kapten teha vigu, nii läks Titanic ja sada aastat hiljem Costa Concordia. Ma olen paar korda Postimehe puhul karide riivamisi näinud, aga põhjaminekut pole miskipärast kartnud. Ikka on olnud keegi, kellele loota. Kui mitte sillal, siis meeskonnas. Kui lapid keres auku või kühveldad vett, siis eriti ei mõtle, mis ähvardab. Teed lihtsalt oma tööd. Alles pärast mõtled, et mis võinuks juhtuda, kui...

Igast vanemtüürimehest ei saa kaptenit. Postimehe peatoimetaja peab mõistma, et ta pole lihtsalt juht õlakutega, vaid inimene vastutusega. Ühiskonna ees. Ja nende tundlike ja pisut pööraste alluvate, ajakirjanike ees, kes mõnel hetkel nagu üks mees ja naine tema poole vaatavad. Ajakirjanikud on emotsionaalsed, muutuste puhul käituvad nad nagu rahutud laevarotid, kes aimavad halba isegi siis, kui väliseid märke justkui ei ole. Just peatoimetajast oleneb nende käe- ja elukäik.

Peatoimetaja Vahur Kalmre võttis mu tööle. Olin enda meelest Hommikulehes ja Eesti Raadios juba kaela kandma hakanud, aga Kalmre kabinetis vajus süda saapasäärde. «On tulnud mõte p r o o v i d a sind reporterina,» raksatasid ta sõnad. Ja prooviti mitmel moel. Tõin toimetajale pirukaid. Aga kajastasin ka suuri sündmusi, nagu Saaremaa ühisgümnaasiumi põleng. Olin õhtune valvereporter, kui Enno Tammer kirjutas kuulsa ja saatusliku Vilja Laanaru «rongaema»-kaasuse loo Seda raadiojaamadele faksides ei olnud aimugi, mis juhtuma hakkab.

Tallinna tõi mu (vastutav) peatoimetaja Marko Mihkelson tegevtoimetaja Toomas Mattsoni soovitusel. Mattson saatis kirja, mida mul endal kahjuks alles pole, kuid lisaks põhjendusele, et pealinnas läheb abi vaja, seisis seal: «See, et Sa tuled Tallinna, on ka minu kui sõbra palve.» (Vaba tsitaat – N. K.) Mattson teadis, millisele nupule vajutada. Olid pöörased 1990ndad – juba samal ööl sõitsin läbirääkimisi pidama.

Tallinnas Tatari tänaval asus iga osakond omaette toas. Sünergia loomiseks asutasime tegevtoimetaja asetäitja ehk päevatoimetaja ametiposti. Minust ja Aarne Seppelist said üle-maja-käed. Kord jäi Mihkelsonile silma eurolaulu eelvoorus esinenud Eda-Ines Etti. Tegin noorest tundmatust lauljatarist Mihkelsoni korraldusel persooniloo. Etti võitis ning sattusin konveierile – kajastasin kolm aastat Eurovisiooni, muu hulgas Eesti võitu Kopenhaagenis 2001. aastal, 11 lugu ühes lehenumbris.

Peatoimetaja Urmas Klaas tegi minust mõneks ajaks oma asetäitja. Aga pagunitest tähtsam oli see, et mulle usaldati osakond, kultuuritoimetus, mida juhtisin neli aastat.

Aastakümneid Postimeest vedanud Mart Kadastik, kes üldiselt tavalisele ajakirjanikule üsna nähtamatult kuskil kõrgel talitas, pidi aastatel 2004–2005 ise lehe vahetu juhtimise üle võtma. Peatoimetaja kohusetäitjana tegi ta mulle kummalise ettepaneku asuda sporditoimetust juhtima. Sporti jälgin, aga ajakirjanikuna olen pigem publitsist kui uudistekütt. Vähemasti hoidsin osakonna staarid koos, mis rahutute aegade tõttu oli vajalik. Muu hulgas sattusin 2005. aasta septembris Jaapanisse ja tõin esimese kirjutava ajakirjanikuna Tokyost kaasa persooniloo sumomaadlejast Kaido Höövelsonist. Keegi ei aimanud, kui kuulsaks nimi Baruto varsti saab.

«Kuule, see on ju ü l i k õ va,» kähistas (vastutav) peatoimetaja Anvar Samost. Mäletan, kuidas Samost seisis, nõtkutas pisut põlvi, silmad prillide taga nagu teetassid, ja käsi, mis hoidis paberit arvamuslooga, mida talle just näidanud olin, värises. Oli 21. mai õhtupoolik aastal 2012. Järgmisel hommikul ilmus Postimehes Silver Meikari artikkel «Erakondade rahastamisest. Ausalt» (toimetaja Sigrid Kõiv). Reformierakonnas ja Eesti sisepoliitikas käis pauk, mille kaja ulatub tänasessegi päeva.

Peatoimetaja Merit Kopli hoidis toimetust. Ja mind ka. Ma siiani ei tea, kust ta selle jõu ja tarkuse võttis, et kasvatada toimetus ühte hoidvaks meeskonnaks. Tema paigutas mu arvamustoimetusse ja tõi mu ellu taas suure pöörde. Päeval, mil Merit ametisse astus, ja päeval, mil ta ameti maha pani, oli töölaud ta kabinetis lillede all lookas. See näitab mõndagi.

Merit on nüüd Berliinis kultuuridiplomaat, Urmas juhib Tartu linna, Marko toimetab riigikogus, Anvar ERRis, Mart ja Vahur kirjutavad raamatuid. Kapteni nimi on Lauri Hussar.

Ja ikkagi, miks ma siin olen? Võib-olla sellepärast olengi, et ajaleht peab ilmuma ja seal peab olema Lugu. Kuigi on kimbatus. Iga numbrit teed nagu esimest. Või siis nagu viimast. Homme on jälle tühjad küljed ees.