Postimehe lugejate meenutused ja sünnipäevasoovid

Mul selline lõbus ja veidi kiuslik seik ajalehe Edasi tellimisel. Oli umbes aasta 1980. Töökollektiivis sai tellida ainult viis ajalehte Edasi (umbes 100 töötajat) ja juurde oli kohustus tellida veel ajakiri Eesti Kommunist. Üks huumorisoonega naisterahvas tegi ettepaneku, et tellime Eesti Kommunisti partorgile, tema kodusel aadressil. Mõeldud-tehtud. Partorg saigi need viis ühikut ajakirja, aga võttis õnneks huumoriga ega teinud probleemi, et aasta otsa potsatas postkasti lisaks kõigele veel viis Eesti Kommunisti.

Lugeja

Postimees on väärikas eas, olles vahepeal Edasi, adekvaatse info edastaja, kindlasti tugev märk ja sümbol ning samuti verstapost meediamaastikul.

Arne Lepla

Mina olen selle ajalehega kokku puutunud nii kaua, kui mäletan. Kui ma veel koolis ei käinud (enne 1947. aastat), siis tuli koju ajaleht, mille nimi oli muutunud. Kodus imestati, et ei tea, kuhu see Postimees nüüd edasi läheb. Mina ja õde oskasime lugeda, vaatasime kõigepealt, kas pilte on. Mis huvitas, lõikasime välja ja kleepisime kuhugi. Pilte oli vähe ja laste jaoks mittemidagiütlevad, aga ikka lõikasime välja. Leht oli ainult neli lehekülge. Ülejääk, kui vanemad olid lehe ära lugenud, läks kempsupoti juurde. Oli hea pehme paber. Oli loomulik, et lehte tuleb lugeda ja tellida. Mingil ajal, 80ndatel vist, oli vaja lausa tutvusi, et Edasit saaks tellida. Töökohtadel said seda teha need, kes tellisid ka Eesti Kommunisti. Mulle meeldisid mingil ajal ilmunud kultuurileheküljed Edasi vahel. Viimastel aastatel enam ei telli, loen vajaliku internetist või laste kodus.

Liisa-Kai Pihlak

Kõige ehedamad hetked Postimehe seltsis on kindlasti pikad rongisõidud ühest Eesti otsast teise. Nähes, et rongi ukse juures seinal oleva korvi peal on lahkelt hõikav silt «Haara lugemiseks kaasa!» ja seal sees värske virn ahjusoojasid Postimehi (eriti mõnus, kui nädalalõpu omad), läheb süda soojaks ja tean, et rongisõit kulgeb taas oh kui mõnusas seltskonnas! Kevadised laupäeva hommikud väljaandega Postimees Nädalavahetus, mõnusalt sooja päikese käes ja tärkavate lilledega on samuti eriti magusad. Postimehele saan alati loota, igal lugemisel saan teada midagi uut, mõtlemapanevat ja kasulikku. Aitäh!

Angela Tikoft

Postimees on olnud aastaid mu lemmikleht. Meeldib lehe ülesehitus, rubriigid jne. Meeldib ka Postimehe päev, mis tuleb alati kevadel, kui on juba soe ja kisub Raekoja platsile. Sellega on seotud üliõpilasaeg, armumine, sõbrannad, päike jne. Viimasel ajal ei ole kahjuks enam jõudnud käia.

Vilve Lill

Olime õpetanud mõnda aega Eesti ajalehtedele kuidas saab lehte teha arvutiga. Aga Edasi tuli ikka tinalaos. Uurisin siis ülikooli peal mis mees see Kadastik on. Olevat mõistlik mees. Läksin siis toimetusse jutule, juhatati kabinetti. Rääkisin loo ära ja näitasin arvutiga tehtud Õpetajate lehte.

Kadastik läks, toetus suurele puunuiale mis seina ääres seisis ja ütles et pole vaja – neid aitavad rootslased. Poolteist aastat hiljem aitasime küljendada esimese uue Postimehe kolm külge. Meie, kolm füüsikut ehk Ülikooli poisid, nagu meid teistes toimetustes tunti.

Lehetegemise juures oli suur probleem – läbipaistvat kilet polnud saada. Aga siis tuli õnn südaööl ülikooli ees vastu, kohtasin seal keemikut Tullio Ilometsa. Küsisin siis temalt, kuidas muuta paber läbipaistvaks. Vastus oli: täna võeti sellele patent. Kes, kus, kuidas? Täna sada aastat tagasi Inglismaal.

Paari päeva pärast oli Ilometsal plaan valmis: lahustame parafiini oktaanis ja immutame paberi. Katsetasime ja lehte läks nii tehtuna üks sõna teksti sees. Järgmisel hommikul oli lehes see sõna korralikult olemas. Ainult natuke peaksemas kirjas kui ülejäänud tekst. Sellised «õlitatud» lehti trükiti Eestis paar aastat. Olid ajad ja oli midagi huvitavat teha. Ja kes enam mäletab, kas Edasi käis 30 või 40 aastat tagasi.

Alo Raidru

Edasis avaldati supilinlase Ülo Randviiru ühiskondlik-poliitilisi sarkastilis-groteskseid artikleid-laaste, nüüd, kui on täitunud eestimeelsete sinimustvalgeliste perspektiiv-unistus, on tema kirjutised ikka aktuaalsed, nagu ei oleks 25 aastaga midagi muutunud. Pole minul õigust õhutada kordustrükke, mälestustahvlit tema elukoha majale jne, igatahes, Postimees võiks lubada anonüümse vaba arvamuse kui sõnavabaduse alussamba.

Kapten NEMO

Minu esimesed mälestused ajalehest Edasi on pärit juba 70ndate keskelt. Ajalehti sai siis tellida ainult üks kord aastas ja vähemalt meie alevikus toimus see alati 1. septembril. Mõne ajalehe või ajakirja tellimuste arv ühe postkontori kohta oli piiratud ja seega tuli nende soovijatel minna juba õhtul postkontori ukse taha järjekorda.

Edasi oli üks selliseid ajalehti, mille nimel oldi valmis öö läbi järjekorras seisma. Meie peres oli alati Edasi olemas, mis tähendas, et minu vanemad käisid öösel selle nimel järjekorras. Laste koolisaatmine esimese koolipäeva hommikul oli üsna keeruline, sest samal ajal avati ju postkontor, aga kuidagi saadi sellega hakkama. Hiljem sai ka minust Edasi ja seejärel Postimehe lugeja. Praegu elan Eestist väljas, aga Postimees (veebis) on siiani mu igapäevane Eesti uudiste allikas.

Ly

Kord aastaid tagasi saatsin sinna ühe pildi, kus meie küla eakad tantsisid jaanitulel balletti. Sündmus ise oli minu jaoks väga emotsionaalne, lahe ja suur soov oli seda jagada. Saatsin ja unustasin. Oma üllatuseks sain telefonikõne, sooviti minult pilte tellida. Pikapeale sain pihta , et minuga tegi nalja mu oma sugulane. Ja nalja tegema ajendas teda sel päeval Postimehes ilmunud minu saadetud pilt. Mina polnud veel see päeva lehte näinud :-) .

Sain Postimehelt kingiks Arteri kirjaga punasest riidest koti, mis mul senimaani alles ja kasutusel. Tõsi, veidi pleekinud on. Mäletan oma lapsepõlvest, et meil käisid iga päev ajalehed, sh Edasi (Postimees), ja kui hakkasin oma elu elama, siis on olnud loomulik minu jaoks, et postkastist saan võtta Postimeest :-). Paberlehes on mingi eriline aura. Võtad, laotad lehe lauale laiali, loed, lapid lehte ettepoole-tahapoole; tüdid ära või midagi tuleb vahele, loed hiljem edasi, sest iga kord on sellest lehest palju huvitavat lugeda.

Katrin Sarapuu

Mulle on meeldinud see ,et saab saata vihjet, isegi kui see pole tasemel vihje, vaid kiire arvamus. Ma arvan et kõigi aegade parim artikkel oli Juhan Melliku «Onklite diktatuur», see ajas mind naerma, see oli geniaalne, ja meil on k6igil nii Eestis kui siin Inglismaal sihukesed onklid ümber, ja Saksamaal... Ka see tema viimane artikkel et Indoneesias on suht rahulikud moslemid, et nad pole kõikjal ainult pahad. See on suur ajakirjandus, mis viib Postimehe otse The Guardiani ja Economisti jt suurtega ühte liigasse. Kõiksugu arvamusi on teil ja need kõik kajastatakse, aga jama ja kõmu eriti pole. Aitäh ja hoidke alati seda latti kõrgel. Aitäh, et te minugi kui kunstniku arvamuse olete avaldanud paaril korral, esimest korda vaga ammu, kui püüdsin Tartu Ülikooli maaliosakonda päästa.

Fredy

Raske on kujutada Postimeest ilma Tartuta ja Tartut Postimeheta. See on Jaan Tõnissoni kindlakäelisel juhtimisel Eesti mõjukaimaks väljaandeks tõusnud ajaleht. Ülikoolilinnale omaselt tähelepanelik teenäitaja juba 160 aastat. Palju õnne Postimehe endistele ja tänastele südamega tööd teinud ja tegevatele töötajatele.

Paavo Nõgene, kantsler, kultuuriministeerium

Olen igapäevane selle lehe lugeja ja väga kauaaegne tellija. Ei mäleta täpselt aastat, aga arvan, et algus võis olla kas 1954 või 55. Abiellusin 1953. aastal ja siis hakkasin tellima. Siis oli lehe nimi vist Edasi. Nõukaaeg oli ühel perioodil teda väga raske saada, istusime öö otsa side ukse taga, et hommikul, kui tellimine avati, olla esimeste seas.

Ajakirjanikest meeldisid mulle kõige rohkem Stepan Karja, Nasta Pino, Jüri Pino ja teised.

Laine Pärn

Kõigepealt õnnitlen teid kõiki suure juubeli puhul! Tegelikult oli ajaleht Edasi praktiliselt minu esimene ajaleht, mida ma teadlikult lugema hakkasin. Elasin Supilinnas Lepiku tänaval ja käis ka ajaleht Edasi. Kõik oli minule uus ja huvitav. Miskipärast oli Edasi küllaltki huvitav leht, sealt sai uudiseid ka laiemast ilmast, kuigi teame väga hästi, kui «lai» see ilm tol ajal oli. Minu soov on, et Postimees ilmuks veel sajandeid. See oli ja peab ka edaspidi olema Tartu leht, sest ta kannab Tartu vaimu. Olge ikka tublid.

Lembit Mägi

Olen Postimehe tellija ja lugeja ilma vaheaegadeta natuke üle 50 aasta. Olen lehega rahul. Kunagi oli lehe tellimine väga limiteeritud. Töötasin asutuses kui töötas 90 protsenti venelasi, nii õnnestus kogu aeg saada Postimehe tellimus. Nii pikaajalisele tellijale võiks ka tellimishinnas soodustust teha. Pensionäril on ju raha vähe. Ajalehest ei tahaks küll loobuda.

Loodan, et Postimees trükitakse veel sada aastat.

Elgi Rikas

Edasi tellimist alustasin 1970. aastast. Vene ajal oli ta kõige vähem kommunismiideoloogiast nakatunud ajaleht. Paar korda jäin aastatellimusest ilma. Ja nii olen jäänud tema tellijaks tänaseni. Ja säilitanud pea kõik Postimehe aastakäigud, vaatamata ajalehe mahukamaks muutumisele leidnud selleks ruumi. Selline omapärane hobi on mul!

Jaan Peetsalu

Ajalooline ajaleht Postimees – see on kogu eesti rahva kevad!

Ülev Rattur

Küsimusele, kuidas käis Nõukogude ajal ajakirjanduse tellimine, vastaksin laustegea tädi päevikust. Ta oli sündinud 1917. aastal ja elas Tallinnas Kivimäel.

1980. aasta 1. september. Kell 4 hommikul üles ja 5.18 rongiga linna ajalehetellimise sappa! Seisin 11 tundi! Sain kõik lehed, mis tahtsin. Koju jõudsin õhtul kell 17.50!

1981. aasta 1. septembril. Öösel kell 3 üles ja 4.03 roniga linna «lehesappa». Seisin 13 tundi ja jäin ilma. Koju sain kell 19! Hommikul uuesti.

1982. aasta 1. august. Hommikul kell 4 üles ja rongiga (5.31) linna lehesappa! Kell 15 sain koju tänu proua Roomerele - sain tema koha nr 526, ise olin 812!

1983. aasta 18. august. Kella kuuese (esimese) ekspressiga linna ajalehe sappa! Koju sain õhtul kell 6! 12 tundi! Sain kõik tellida 41, rbl eest.

1984. aasta 2. august. Pääskülas ajalehti tellimas - sain ainult Rahva Hääle, Sirbi ja Vasara ja Televisiooni.

3. august. Linnas lehti tellimas, sain Õhtulehe. Edasi oli otsas! (Saame pr. Tamara kaudu!)

1987. aasta 4. august. Ajalehtede tellimine Nõmme postkontoris (37 rbl 32 kop).

1988. aasta 1. august. Kell 5 hommikul üles ja kuuese bussiga linna lehetellimise sappa! Olin 443. numbri järgi! Sai vihma ja külmetada! Vahepääl käisin (enne lõppu!) Toompeal lehti tellimas! Sain kõik peale Edasi. Selle sain tagasi tulles oma sabas seistes. Kui elu, siis tuleb sinna Toompea postkontorisse minna; see oli nii kena vaikne, vähe inimesi ja ametnik haruldaselt lahke! Ka sai säält Edasigi hommikupoole! Koju jõudsin kella 5ks. Nii et kõigega kokku jälle 10 tunni! Aga olin nii väsinud ja läbi et kole kohe! (Ka oli valu südames päev läbi.)