Süveneda tuleb kiiresti, raisk!

13 aastat tagasi, 2004. aasta erakordselt vihmasel suvel, kui mina Postimehe uksest äsja ülikooli lõpetanuna ja igasuguse varasema kokkupuuteta ajakirjanikutööga sisse astusin, oli Postimehe veebitoimetus üks lauake kolme reporteriga, kes istusid küll keset legendaarseid ajakirjanikke, ent kelle staatus oli kuskil tolmurulli ja koristaja vahepeal. Enamasti jäi nende eksistents «pärisajakirjanikele» jalgu siis, kui midagi oli valesti.

Küll aga oli nähtamatu online-reporter igati asjakohane barrikaad tõkestamaks näiteks Estonia huku isehakanud uurijate teed Toomas Sildamit ja Kalle Muulit majutanud kuulsa putkani. Siiski oli veebitoimetuse toonane asukoht ajalehte seni vaid lugejana käsitlenud, muu hulgas selle (toona küll Edasi nime all ilmunu) abil lugema õppinud noorreporterile kullaauk teadmiste ja oskuste omandamiseks.

Kes pole näinud, kuidas Sildam kõuehäälseid telefonikõnesid selle maailma vägevatega pidades mööda toimetust ringi saalib ja mängeldes haarava loo valmis viskab; terava keele ja armutu toimetajakäega Tiina Reinartit talle igiomasel iroonilis-vinguval toonil reportereid-toimetajaid karjatamas; merendusest läbi imbunud Küllike Roovälja miljones kord ignorantidele selgitamas, et laevad ei randu, vaid silduvad, ning kohe jutu jätkuks sajatamas Tallinna linnavõimu järjekordsete sigaduste eest, on paljust ilma jäänud. Tuli vaid silmad-kõrvad lahti hoida ning parim ajakirjanduskool tuli tööle kätte.

Paraku avastati ühel hetkel juhtkonnas, et Postimees Online vajab siiski konkurentsiolude sunnil arendamist, ning tasahilju täienev veebikoosseis pagendati lehelegendidest järjest kaugemale, lõpuks suisa teisele korrusele, nii et ühel hetkel ei tundnud veebireporterid enam eriti paberlehe ajakirjanikke ega vastupidi. Sisuliselt käis Postimehe ja igavese põhikonkurendi Delfi veebitoimetuste vahel võitlus toona põhimõttel «võidab see, kellel on surres rohkem asju» ehk põhiline oli tööpäevas võimalikult suur hulk vigadega pressiteateid avaldada, sekka ka mõni välis- ja spordiuudis.

Muutused maailmakorras on enamasti tingitud suurtest katastroofidest, Eesti veebiajakirjandusele olid selliseks murdepunktiks aprillirahutused 2007. aasta kevadel. Ühtäkki jõudis kõigi teadvusesse, et uudiste masinavärk töötab vajadusel ööpäev ringi, ja lugu, mis hommikul algab ühe pealkirja ja fookusega, võib tundide edenedes muunduda üha täienevaks rindereportaažiks.

Pauguga läks käima ka lugejate kaasamine uudiste sündi, olgu siis nende jagatud pildimaterjali või väärt vihjete, kehvemal juhul ka räuskavate netikommentaaride näol. Õnneks tärkas umbes sel ajal veebitoimetuses endas selleks, et mitte jääda igavesti leheajakirjanike jalamatiks ja väärikate allikate silmis eikellekski, initsiatiiv hakata tegema tööd «nagu lehes». See tähendas, et endiselt eksisteerisid paralleelmaailmad, kus ühe väljaande toimetuse eri otstes ajasid lehe- ja veebireporterid justkui erinevaid asju, aga eesmärk oli siiski mõlemal üks: teha head, huvitavat, tasakaalustatud, lugejaid puudutavat ajakirjandust, kus toimetus ise leiab oma teemad ja valab need Postimehele sobilikku vormi ega lase salakavalatel PR-tegelastel end ära kasutada.

Ja oh seda innukus- ja eneseusupuhangut, kui mõni veebireporteri artikkel päris paberist Postimehes tema oma nime all suuremas mahus kui veeru-uudis, ära trükiti. Uues olukorras oligi online’i tegijate ainus eelis ja samal ajal ka kaelas kõlkuv veskikivi kiirus, tung olla esimene, kes lugejat rõõmustab või ka kurvastab. Siit ka soe soovitus kõigile veebis askeldajatele: süveneda tuleb kiiresti! (Raisk!)

Kuigi online’i poolelt vaadates paistis veel 21. sajandi esimese kümnendi lõpus, et paberitoimetus ei hakkagi veebiajakirjanikke lõpuni tõsiselt võtma, tegid masu, toonase omanikfirma Schibstedi kogemused ja ajastule omane interneti vääramatu pealetung oma töö.

Katsetati mitmeid lahendusi, kuidas toimetuses tööd korraldada, nii et veebipelglikumatele isenditele siiski nende pabertagala jätta, aga lõplikuks võitjaks oli selles heitluses lugeja (jah, auväärt kolleegid, võite ju muiata), kelle jaoks ei ole tegelikult mingit vahet, kas ajakirjaniku töö – hea ja hästi toimetatud lugu, oluline-uudis, mahlakas reportaaž, terav repliik – jõuab temani paberil või internetis, hommikukohvi kõrvale sobivad mõlemad. Ja olgem ausad, ka üdini paberist ja trükimustast tehtud ajakirjaniku silm läheb särama, kui ta näeb oma loo lugejanumbrit toimetussüsteemis punasesse sööstmas. Lugeja vahetu ja armutu tagasiside on võimas argument.      

Kunagisest käputäie töötajatega tähtsusetust Postimees Online’ist on saanud aastatega võimas löögirusikas, kus lugejani paisatakse päevas sadu uudiseid, kommentaare, fotosid, videoid, nippe ja trikke. Kõige teravama tule all on ajast aega olnud uudistereporterid, olgu nad siis Eesti uudiste, majanduse-, välis- või sporditoimetusest. Kui piltlikult või ka sõna otseses mõttes pomm plahvatab, koonduvad uudistereporterid iga kord kui üks mees selle nimel, et usaldusväärne, täpne ja detailirohke info parimal moel esimesena lugejateni viia. Nii nagu Postimehele vääriline.

Järgmises voorus aitab sündmusi mõtestada hinnatud arvamustoimetus. Ajakirjanikud on avatud ja uudishimulikud, otsivad ja mõtlevad, julged ja sõnakad, vahel ka eksivad, aga kuklasse hingav Postimehe vaim juhatab enamiku ikkagi tagasi õigele rajale ja näoga inimeste poole.

Turbulentsetel aegadel, olgu siis riigis või Postimehe enda majas, on ikka toimetus olnud see, kes tähtsate otsustajate südametunnistusele koputab ning neile nende kohustusi ja missiooni meelde tuletab. Parim, mida Postimehele saab soovida on, et sellist julgust, pealehakkamist ning lugejate teenitud usaldust hoitaks Postimehes ka järgmised 160 aastat. Et ei unustataks inimesi enda ümber ega inimest enda sees.