Ma kasvasin Mart Kadastiku laua all

Ega küll seeski suurt paremat olnud. Varisenud kahlitega kemmergus, mille hingedel logisev uks sulgus roostes haagiga, troonis lõputult jooksva loputuskastiga pott, roostetriipudest pruun. Kui see ikka oli rooste. Seda asja arutati koguni toimetuse koosolekutel.

Ent sest räpast ja räämast hoolimata oli toimetus võlumaailm. Kohutavalt põnev, väga salapärane ja veidi vast õudnegi. Mart Kadastiku kabinetis olid hiigelsuur, peaaegu mu enda pikkune raudkidadega puunui ja tammine kilp, vist Jõgeva rajooni kolhoosnike kingitus. Nendega mängides oli lihtne kujutleda end lohetapjaks või muistseks väepealikuks. Mul, ma mõtlen, mitte Kadastikul.

Kadastiku kabinet oli vist ka ainus koht, kus oli valgust ja õhku. Ülejäänud maja oli jagatud ahtaiks uberikeks, millest mitmel polnud mu meelest akentki. Kõige süngem koht oli koridor, mis viis kõrvalmajja, Hans Heidemanni nimelisse trükikotta. See oli nagu põrgutee, tõesõna: kitsas, pime ja mida trükikojale lähemale, seda rohkem värisev ja ähvardavalt mürisev.

Ma kartsin seda kuja, aga samas oli trükikoda vastupandamatult põnev koht. Seal mürises ja värises, jutelda sai vaid karjudes ning kõik sisseastujad mäkerdasid end silmapilk mustaks. Üks ägedamaid asju oli seal mingit sorti sulatusahi. Mul pole senini õieti aimugi, mida selle seadeldisega täpselt tehti, aga igatahes tõsteti sinna konksu otsas tinakange, mis sulasid tiiglis aegamisi vedelaks. Kogu see kaadervärk oli tulikuum, seega ohtlik ja äärmiselt põnev.

Tagapool olid ladumismasinad, mida mäletan kui hiigelsuuri, laeni ulatuvaid kirjutusmasinaid, mis tekitasid kohutavat müra ja trükkisid teksti veeruridade kaupa tinaklotsidele. Nendest klotsidest laoti suurtesse vaheseintega puuraamidesse kokku ajalehe külg – ainult et peegelpildis. Nii et kui vist veidi vindine küljendaja raami valmis küljega maha pillas, oli kõigi meelehärm piiritu.

Trükikojast on üks väga vastik mälestus. Ma varastasin sealt ühe karikatuuri matriitsi. Andke andeks, seltsimehed trükkalid! Vaid õilis eemärk kihutas mind kuriteole! Pidasin lasteaias loengu «Kuidas töötab trükikoda ja valmib ajaleht», suurendasin elanikonna teadlikkust, eks ole, ja ilmestasin juttu rohelise guaššvärviga kokku mäkerdatud trükiplaadiga karikatuure vorpides. Hiljem leidis ema tinaplaadikese mu muu maise vara seast ja sellest tuli suurem pahandus.

Kuid trükikojas algas ka mu aus töömehetee: et jalus tolgendavast poisikesest midagigi kasu oleks, usaldati mulle korrektuuripoognate viimine korrektoritele. Neid daame pelgasin enamgi kui pimedat koridori. Ilmselt seetõttu, et töö eripärast johtuvalt ei tohtinud nende toas tühja juttu ega valjemat häält teha. Korrektuuri loeti nimelt nii, et üks võttis korrektuuripoogna, teine toimetuse masinakirjutaja tipitud käsikirja ning üks luges teksti ette ja teine ajas paberil pastakaga järge, märkides vigu. Mäherdune luksus!

Virgatsiamet maitses kõige magusam pühapäeviti, kui võisin ära korjata nädalavahetusel teletaipi rullunud uudised. Teletaip oli väiksema külmkapi mõõtu riistapuu, mis töötas nagu faksiaparaat: riiklikud uudisteagentuurid panid oma teated kirja ja teletaibid üle terve Nõukogude Liidu trükkisid need tasakesi põrisedes rullpaberile. Edasi toimetuse teletaipide toodang pälvis tavaliselt ühe pilgu ja lendas seejärel prügikasti.

Tööpäevad olid pikad. Emal, mitte mul. Juhtus, et õhtusöögi sõin toimetuse puhvetis, mis ei olnud toona vist tervele linnarahvale avatud ja mille sisekujundus tundus kuidagi… pahelisena. Mäletan, et kui olin enam-vähem selgeks saanud sõna «kabaree» tähenduse, kujutlesin, et need lustimajad on kujundatud samasugusena nagu toimetuse einelaud, kus mu meelest valitses lillakaspunane hämarus. Igatahes Miša baariks kutsutud ja ametlikult lakoonilist nime Veinid/Вина kandnud asutus, kus pakuti leigest veest õngitsetud veidi roheka varjundiga, ent ometi imemaitsvaid sardelle ja hapukapsast, tundus palju ontlikuma söögikohana.

Tuli ette sedagi, et ööunele suikusin toimetuse tugitoolis, kellegi kuub või palitu tekiks-padjaks. Ilmselt teab vaid ema, kuidas ma hommikul siiski kodus ärkasin. Sama saatust on jaganud mu õde ja vend. Me olime toimetuse lapsed. Mõni ime siis, et mu ammu kadunud tööraamatusse tegi esimese kande just Postimehe personaliosakond, vormistades mind suvereporteriks. Seks ajaks polnud enam söehunnikutega sisehoovi, mille arvelt kadunud Tiit Veeber toimetuse lahedamaks ja moodsamaks oli ehitanud, lehte trükiti juba Kroonpressi trükikojas ning einelauast oli üle käinud suur remont.