Sümfooniaorkestrite eestvedaja: esitamisele tuleb nii meie orkestrimuusika hümn kui ka süit populaarsest lastefilmist

Millise ootusega lähed vastu XII noorte laulupeole?

Mul on hea meel, et mängijad on saanud selgeks küllaltki keeruka, kuid samas hariva, mitmekesise ja põneva repertuaari. Jään lootma, et laululaval õnnestub hiigelorkester hoolimata keerulistest akustilistest ja distantsilistest tingimustest koos hingama ja musitseerima saada, et toimiks koosmäng ja noored saaksid siit positiivse kogemuse ja emotsiooni. Ma soovin, et mängijad tajuksid seda suure orkestri kaasahaaramist, ühist koosmängu tunnetust ja uhket kõla ning see tunne hoiaks neid pillimängu juures kogu elu.

Sel korral on osalemas ka umbes 80 ettevalmistusorkestrite noort muusikut, kellele see on elu esimene kogemus suures sümfooniaorkestris ja kindlasti ootan, et ka neile jääks see erakordne kogemus väga sügavale mällu. Eks sellises suures orkestris aitavad suuremad väiksemaid ja kogenumate mängijate eeskuju viib edasi ja harib orkestrimängus ka algajamaid – nii on see olnud eelmistel laulupidudel, saab kindlasti olema ka seekord ning ka edaspidi. On suur ootus, et tuleb üks tore, meeldejääv ja kaunis laulupidu meile kõigile.

Kellest koosneb Sinu meeskond?

Mul on väga hea meel, et seekord  on sümfooniaorkestrite liigis kolm noort dirigenti, kes kõik teevad oma laulupeodirigendi debüüdi. Meie koostöö on olnud väga meeldiv. Muuseas, me kõik neljakesi oleme tegevad ka heliloojatena.

Riivo Jõgi on üks hõivatumaid orkestridirigente, kes töötab tervelt kolme sümfooniaorkestriga (Nõmme Muusikakooli sümfooniaorkester, Viljandi Noorte Sümfooniaorkester, Põlva Muusikakooli keelpilliorkester) ja need orkestrid on tema pühendunud ja energilisel juhendamisel jõudnud ka meie parimate kontsertkollektiivide hulka. Ta töötab ka Eesti Noorte Puhkpilliorkestri ja mitmete vokaalgruppidega.

Martin Sildos, kellega töötame koos Tallinna Ülikooli sümfooniaorkestri juures, on viimastel aastatel tegutsenud aktiivselt «Vanemuise» teatris ja mitmete teiste orkestritega. Ta on emotsionaalne dirigent ja rõõm on olnud näha, et täiskasvanute kollektiivide kõrval on olnud tema töö laste ja noortega laulupeo eelproovides väga tulemusrikas ja professionaalne.

Rasmus Puur on selle laulupeo kontseptsiooni autor ja juhatab ka ühendkoore. Ta töötab Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakooli keelpilliorkestri dirigendina ja on juhatanud ka teisi orkestreid, tema töö meie orkestrite niiöelda hümni «Kodumaise viisiga» on eelproovides olnud emotsionaalne ja musikaalne, see on olnud noortele muusikutele kahtlemata hariv koostöö.

Nad on noored tublid dirigendid, kes saavad suurepäraselt hakkama ka suurte ühendorkestrite ees ja kellega meil on olnud tõesti väga tore aeg kogu seda ettevalmistusteed käia.

Milline tähendus on Sinu jaoks sõnapaaril «mina jään»?

Mina jään ja laiemalt soov, et meie jääme – eks see on pigem enda sidumine Eestiga, meie maa ja kultuuriga. Kaugemale mõeldes ka see, kas ja kui kaua suudame rahvana kesta, eestlastena ellu jääda ja seda just oma kodus. Mulle meeldiks kui jääksime iseendaks, räägime ikka seda ilusat keelt, mõtleme oma esivanematele ja sellele pikale ajaloole, oma juurtele ja tähendusele ning ei muutu ega kao globaalses multikultuurses maailmas, vaid oleme eestlased ja just sellisena nagu me oleme kujunenud, ega pea olema tingimata kellegi teise moodi. Ja et me hoiame seda eesti rahvast, üht maailma vanimat rahvast ja meie keelt, meie kultuuri au sees ja mõistame, et rahvuslikkuses ei ole midagi halba. Minu arust on tegelikult eestlased üks väga tore, tõesti äge ja tubli rahvas.

Milline on Sinu kõige meeldejäävam mälestus seoses laulupeoga?

Kahekuuselt olin vaadanud ema süles laulupeo ülekannet televiisorist. Ega ma seda muidugi ei mäleta, aga ilmselt 1980. ja 1982. aasta laulupidudest juba miskit meenub – ühine laulmine, rahvamassid, vihmahood või siis hoopis lagipähe paistev päike. 1985. aastal olin ise poistekoori ridades juba laulmas ja nii mitmel järgneval peol. Üht konkreetselt mälestust ei oska välja tuua, kõik see kokku on olnud meeldejääv: rongkäik ja «Elagu» hüüded, ühendkoor, see ühine hingamine ja võimas kõla, Ernesaks ja tema käe all «Minu isamaa on minu arm» laulmine ja veel mitmed legendaarsed dirigendid, Variste, Rattassepp, Richard Ritsing jt. Ja muidugi see tunne laulupeo lõpus, et keegi ei taha ära minna. 1987 noorte laulupeol jäädigi lavale ja skandeeriti «Eesti! Eesti!», lauldi «Ärkamise aega», «Mu isamaad» jm. uuesti, kuigi oli veel nõukogude aeg, oli tulevast laulvat revolutsiooni juba õhus.

Laulupidu on selline eestlaste püha rituaal ja sellist ühist tunnetust ja hingamist, sellist ühist distsipliini me mujal Eesti elus üldiselt väga ei kohta. Muuseas 1990. aasta laulupeo eel sain koos laulupeotulega käia ka Pika Hermanni tornis ja 1993 seda ka käest kätte anda, kui poistekoori noormeestena seda laululava ees teineteisele edasi andsime, kuni see tuletorni jõudis. Mäletan, et see oli üks vihmane pidu ja kõik trügisid laulukaare alla paduvihma eest varju. Ühel hetkel hakkasid selle suure sagimise tõttu ühendkooride read aga justkui doominokivid üksteise järel ümber kukkuma. Õnneks midagi hullu küll ei juhtunud

Eks mu dirigendidebüüt ja ühendsümfooniaorkestri taastoomine laulupeole (2007) on ka eredalt meeles. On olnud heameel laulupeoprotsessist osa saada nii kuulajana, kollektiivijuhina, kui ka orkestrite liigijuhina kogu peo ettevalmistamisest ja läbiviimisest. Kui olen mujal maailmas laulupeost rääkinud ja kõik imestavad, kuidas kümned tuhanded majutatakse, toitlustatakse, rivistatakse, siis tegelikult on sellele üks vastus – suur harjumuse jõud ja traditsioon, me lihtsalt oleme pea 150 aasta harjunud seda tegema.

Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?

Kava koostamisel oleme silmas pidanud seda, et esindatud oleks eesti muusika ja repertuaar oleks ühteaegu põnev, hariv, arendav ja mitmakesine. Nii laiale vanusegrupile on aga üsna raske leida sobivaid lugusid – noorte sümfooniaorkestrites on nii 8–9-aastaseid kui ka ülikooli magistrante.

Kuus eesti sümfoonilise muusika raudvarasse kuuluvat teost on Riivo Jõgi seadmisel põimitud teosesse pealkirjaga «Rännak», nii me tutvustame noortele olulisemaid fragmente Tobiase, Räätsa, Villem ja Eugen Kapi, Tormise ja Elleri muusikast ja see on neile väga hariv kogemus.

Taas kõlab Heino Elleri «Kodumaine viis», meie orkestrimuusika omamoodi hümn, mis peab ikka aeg–ajalt kavas olema, et kõik põlvkonnad sellest kaunist ja põhjamaisest muusikast osa saaksid.

Olles neljandat korda laulupeol juhatamas, oli mul seekord võimalus ka ise komponeerida laulupeo ühendorkestrile ja nii valmis «Ühe rahva lugu», selline sümfoonilise poeemi moodi pikem jutustus eesti rahvast, kes ühe maailma vanima rahvana on siinkandis püsinud üle 10 000 aasta ja kõikidele katsumustele vastu pidanud ja nii on muusikasse sisse komponeeritud head ja halvemad ajad ning neid ühendab nn lootuse teema.

Tauno Aints on laulupeoks pannud kokku süidi telelavastuse «Buratino tegutseb jälle» muusikast, mis on lastepärane, hoogne ja lõbus põimik.

Koos puhkpilliorkestritega kõlavad koondorkestris Rasmus Puuri spetsiaalselt laulupeoks kirjutatud «Tärkamine», nooruslik ja energiline lugu ning Liina Sumera suurepärane muusika menukast lastefilmist «Supilinna Salaselts» on saanud laulupeo koondorkestri jaoks selliseks meeleolukaks süidiks.

Sinu üks praktiline soovitus noorele, kes tuleb laulupeole?

Noortele pillimängijatele soovin rõõmu ja musitseerimislusti ning selleks, et saada head koosmängu tuleb jälgida hoolikalt dirigenti. Usun, et aastapikkune vaevarikas töö lugude õppimisel kannab nüüd vilja, me saame siit ühe suure emotsiooni, ühise laengu ja meeldejääva koostegemise tunde. Jään väga lootma, et tuleb ilus ilm ja tore pidu!