Küllike Rooväli: Minu Postimees

On kevad nagu praegugi, kevad 16 aastat tagasi. Postimehe uudistetoimetuse reporter on läinud osakonnajuhataja Kalle Muuli käsul joonelt poodi, ostnud töövahendid ning siirdunud ülesannet täitma. Terav aprillipäike püüab anda endast parima, aga meel on ikkagi mõru. Oma arust olen ikkagi uudisteajakirjanik, kirjutan lennu- ja laevaõnnetustest, korruptsioonist ning valskustest. Ja nüüd siis selline tööülesanne?!

Nii palju koerajulkasid ja suitsukonisid pole ma kunagi näinud. Täna aga on käsk need kokku rehitseda ja tuvastada, milline Tallinna kesklinna park on kõige halvemini koristatud. Nagu sellest midagi muutuks…

Aga kohe hakkab muutuma. Rehitsed, loed julkasid, pälvid möödujate tähelepanu, saad teada mõndagi huvitavat ja lugu tuleb ise sinu juurde. Elu läheb edasi, päike soojendab mõnusalt ning isegi julgad tunduvad juba peaaegu talutavad, rääkimata toimetuse juhatajast.

Ja aastad lähevad ning päev-päevalt süveneb teadmine, et pole vahet, kas osutad ühe pargi või kogu ühiskonna julkadele. Sa ei muuda küll maailma, kuid täna on needsamad pargid ning ka meie riik kindlasti palju puhtamad. Nagu ka Tartu haljasalad, kus samal päeval pidid julki loendama kenad kolleegid Priit Rajalo ja Aivar Aotäht.

Ega paremini läinud ka tõsistel krimiajakirjanikel Rasmus Kaggel ja Toomas Sildamil, kes saadeti kevadisel koolivaheajal sotsialiseeruma kelgumäele.

Lugu soojast aurust

Olen teinud reportaaži ka kanalisatsioonikaevust. Kui oli talve külmarekord, aga mitte midagi ei juhtunud. Kui õues juba pimenes, sulle oli planeeritud terve lehekülg ja toimetuse juhataja pilk puuris kuklast läbi. Ja siis sa läksid ja tegid loo, kuidas kaks lihtsat meest sulatasid Toompeal auruga lahti miljonipeldiku toru. See oli see hetk, kus olid kahe jalaga nii maa peal, kui veel olla saab. Ja samas andsid endale aru, et ajakirjanik on ka lugude jutustaja, meelelahutaja. Et kui nendesse lugudesse endast midagi ei jäta, pole neid teha mõtetki.

Küllap oli siis ning on praegugi seda ajakirjanike maa peale toomist väga vaja. Kõige hullem on kirjatsura, kellel kipub kaduma side igapäevaeluga. Nagu tänapäeval kirjutatakse lugusid kokku ka sotsiaalmeedia ja sõnumivahetuse pinnalt.

Vahel muutus kontakt tõsieluga siiski liiga rajuks. Näiteks oli huvitav teada saada, mis tunne on kirjutada MM-ralli Austraalia etapi eel, et tol hetkel tipus olnud kodumaise ralliässa Markko Märtini juhiluba on pisirikkumise tõttu kehtetu, ning saada aru, et kuigi sinu lugu on sulatõsi, ei pruugi ühiskond seda teadmist alla neelata ja tahab vaid sõnumitoojat hukata. Kuidas töömeilile saabuvad ähvarduskirjad isegi kõrgetelt riigiametnikelt ja kõige lihtsamat seadusesätet keelduvad netikommentaaride kartuses kommenteerimast ka kõige pädevamad õigusasjatundjad.

Sa kuuled jutte, kuidas kuskil kõrgematel korrustel on isegi sinu emafirma ülemused vahkvihas, sest Märtin keeldub pärast seda lugu tulemast Tartusse Postimehe päeva peaesinejaks. Aga toimetus on enamasti ikkagi reporteri selja taga. Mõistad, et seda ühiskonna julkade korjamise tööd saabki teha ainult siis, kui sul on see tugi.

Nii on see olnud Postimehes ja on ka Õhtulehes, kus praegu töötan, ja loodetavasti jääb see Eesti ajakirjanduses nõnda ka edaspidi, sest see teebki ajakirjandusest ajakirjanduse. Kui ajakirjanik alandub vaid sõprade või omanike ärihuvide kaitsjaks, ei ole ka ajakirjandus enam tõsiseltvõetav. Ja siis on läbi ka ajakirjandusäri.

Uudistetoimetus oli sel ajal nagu Postimehe kaardivägi. Me tulime 21. sajandi algusaastatel tööle siis, kui uudised sündisid, õigemini, kui meie nad sünnitasime, ja läksime ära, kui sügav öö oli käes. Meil olid ühesugused Postimehe-kirjaga särgid, mille peale ütles üks IT-poiss, et tegu on lastekodu sugemetega hullumajaga.

Me jõudsime ainult Westmani poodi ja teles näidati kojujõudmise ajal vaid teleturgu. Me leidsime vahel kolleegi öösel töölaua alt magusalt magamast. Ja esimesel korral, kui saime välismaale komandeeringusse, pidime end koos Andri Maimetsaga hingetuks naerma, sest toimetuse sekretär oli suutnud kinni panna abielupaarile mõeldud numbritoa.

Meid sõidutati korra aastas Tartusse Postimehe päevale ja tulime isegi sealt tagasi. Mõned küll päev hiljem ja ringiga läbi Setumaa. Ja päike pilgutas uniselt silmi, kui leidis koidikul Suudlevate Tudengite juurest purskkaevust ka mõne toimetuse liikme.

Kõige ühtsemaks muutus Postimehe toimetus aga siis, kui tal oli Ühine Vaenlane, kelleks sattus nii mõnelgi korral ebapädev või sobimatu uus juht. «Inimkatsed» Postimehe uudistetoimetusega lõid ka majast väljas nii tugevalt laineid, et jõudsid vahel isegi Eesti Ekspressi veergudele. Nii juhtuski, et ühiskonna valvekoera solgutati nagu kassipoega ja Postimehe ajakirjanikud pidid võitlema korraga kahel rindel.

Muidugi jätsid kõik need vaimsed julgad meie ellu jälgi, millega pidime ise toime tulema. Kui ajad läksid toimetuses väga pöördeliseks, kattis tormiliste öiste koosolekute järel rõduplaate sigaretituhast ja punasest veinist moodustunud asfaldikiht.

Seksi ja vägivalla õhkkond

Kord visati kalli kolleegi (lahtilastud kolleegi) lahkumispeo käigus toimetuse rõdult alla plastpalm, teinekord visati kalli kolleegi (järgmise lahtilastud kolleegi) lahkumispeo käigus rõdult alla järgmine plastpalm. Kord visati midagi muud ja kord ei visatud midagi. Ikka läks nii, et järjekordne «inimkatse» sai mööda, aur lasti välja ning haavad lakuti ära.

Ainus, mida tasus tõeliselt taga nutta, oli isiksuste lahkumine nende tormide käigus. Postimehe suurim rikkus oli ja on ka praegu see, mida ükski omanik omada ei saa – inimesed ja eeskätt isiksused. Iga andeka ja omanäolise ajakirjaniku kergekäeline minnalaskmine jätab augu. Kui toimetus on nõrk ja ilmetu, on sama nägu ka leht, veeb ja iga tehtud töö.

Samas on hulga isiksuste ühte ruumi mahutamine ja kokkumängitamine suur kunst ja kohati ka õnneasi. Palju vajasid enda ümber ruumi Erkki Bahovski, Tiiu Põld, Alo Lõhmus, Toomas Mattson, Kalle Muuli, Urmas Paet, Kadri Liik, Toomas Sildam või Argo Ideon? Ehk kunagi uurivad ajaloolased välja, kas Ideonile ja Sildamile varjuks olnud klaasputka jõuga maha lammutamisest suures toimetuseruumis sai ka nende lahkumise ajend? Või millal avastas vapralt sama putka ukse ees istunud kapral Kaarel Kaas oma sõduripaunast peotäie uudistepadrunite asemel hoopis teadurikepikese?

Igatahes pole Sildami jälg Postimehes mõõdetav sugugi ainult selle roostes ruudukesega, mis oli põrandasse sööbinud raudkapist, milles ta kolleegide teadmata aastaid oma tolmuga kattunud revolvrit hoidis.

Elu isiksustega polnud kerge. Maakri tänava toimetus polnud muidugi mitte ainult Tartu, vaid ka mingist teisest vaimust vaevatud. Eluterve seksi ja vägivalla õhkkond. Nii defineeris uudistetoimetuses lainetavat fluidumit üks kolleegidest ja keegi ei mäleta, kelle huulilt see paljukorratud väljend esimesena kostis.

Hea leht tegi ennast ise, aga ega head lood sündinud vaid seina vaatamisest. Sa ei teadnud kunagi, millal oli õige hetk varjuda, sest päevatoimetaja oli otsustanud loo kättesaamiseks oma tikk-kontsadega ronida üle sinu laua, et vallutada tähtreporteri klaasputka, mille ust seestpoolt kinni hoiti.

«Palat nr 6» teatas suur silt meie osakonna töölaudade kohal, ümberringi heljumas Vene multifilmide muusika Marko Püüa arvuti kõlaritest. Ja sekka natuke tigedat Vladimir Võssotskit Rasmus Kaggelt, kellest paistsid laua alt välja vaid pea ja kaks pikka kätt, mis piinasid arvutiklaviatuuri.

Teine asi, mis ühendas toimetust peale Ühise Vaenlase, oli Suur Uudis. Mäletan, kuidas päevatoimetaja ülesannete hulka kuulus aastad õhtune kohustus veenduda, ega põdur paavst juhtumisi ära pole surnud. Meenub, kuidas tardusin hetkeks toimetuse seinale kinnitatud teleri ees, kui nägin reaalajas, kuidas terroristid teise reisilennuki New Yorgi kaksiktornidesse suunasid. Ja see, kuidas sellistel puhkudel rakendus mürinal tööle kogu toimetus.

Või siis Hiiumaa lennuõnnetuse õhtul, mil suutsime teha kaks eri tiraaži lehte, andes hiljem trükitavas Lõuna-Eesti versioonis märksa rohkem teavet. Või paljudel teistel Eesti või kogu maailma elu raputanud õhtutel. Näiteks olid toimetuses ühed meeleolukamad valimisõhtud.

Ja kui siis pärast pikka päevatööd leidsid toimetuse kleepseinalt esikülje maketi peakirjaga «Uus paavst on katoliiklane», võisid rahumeeli koju minna. Või siis kolleegidega südaöist pannkooki sööma suunduda.

Hiljem on selgunud, et ravi palatis nr 6 on eluaegne, ka siis, kui see jätkub mõnes teises statsionaaris. See aeg jääb meiega ja edu neile, kes Postimehes senini vastu on pidanud! Ja käed teki peale!