/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/31/6729007t1h81d4.jpg)
Inimarengu aruande koostajate sõnul on vene õppekeelega kool hääbuv nähtus, samas on haridusliku õigluse seisukohalt tegemist olulise kitsaskohaga Eestis.
Aruanne: venekeelne kool saab noortele saatuslikuks (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti iseseisev riik on toiminud juba kaks ja pool aastakümmet, kuid endiselt eksisteerib lapsi eesti ja vene keele alusel paralleelsetesse maailmadesse jagav lasteaia- ja koolisüsteem, seisab värskes inimarengu aruandes.
Eesti ja vene noored hakkavad omavahel tihedamalt suhtlema alles ülikoolis, kuhu vene noored jõuavad vähem kui eesti noored. Nii on tekkinud olukord, et kõrgharidusega inimeste osatähtsus eestivene noorte seas on väiksem kui eestlaste hulgas. Sellise süsteemi juures ei teki noortel ühist suhtlusvõrgustikku ega isegi ühist inforuumi.
Venekeelsetes koolides arvukate eesti keele tundide pidamine ei vii aktiivse keeleoskuseni. Lisaks, nagu näitavad Triin Lauri, Kaire Põder ja Leen Rahnu PISA andmete põhjal, on venekeelsete koolide õpilaste õpiedukus märkimisväärselt kehvem eestikeelsete koolide õpilaste omast.
Aruande koostajad leiavad, et nüüd on õige aeg asendada eesti ja vene koolid ühtse ning ühetaolise Eesti kooliga, mis tugineb eesti keelele, kuid arvestab Eesti keelelist mitmekesisust.
Viimasel 20 aastal on vähenenud õpilaste arv kõigis Eesti üldhariduskoolides. Eriti silmatorkav on see olnud vene õppekeelega koolides, kus praegune õppijate arv moodustab vaid kolmandiku 1995. aastal õppinute arvust.
Õppekeele alusel segregeeritud koolist kanduvad erinevused tööturule ja sissetulekute erinevus suurendab rahvuspõhist elukohasegregatsiooni. Kui sissetulek on erinev, ei ole ka kinnisvaraturul võimalused samad ja eestlased ning teistest rahvustest inimesed ei saa kodu samasse piirkonda osta.
Koolid on piirkonnapõhised, sellega sulgub ka segregatsiooni nõiaring, millest Eesti ei ole viimase 25 aasta jooksul suutnud välja tulla ja niisugune olukord kipub pigem süvenema.
Kui sisserändajad on üleesindatud lihttööde tegijate hulgas ja koondunud elama odavamatesse linnapiirkondadesse, siis näitab Euroopa kogemus, et vaesuse ning rahvuse piiride kattudes ei ole sotsiaalsete probleemide eest pääsu. Nõnda on praeguse uuesti kasvava sisserände tingimustes Eestil aeg võtta ette otsustavad sammud keele- ja rahvuspõhiste paralleelühiskondade ühendamiseks.
Teadlaste sõnul on lasteaed ja kool need institutsioonid, mille kaudu saab muutuse algatada ning seda tuleb teha.
Samas leiavad nad, et kuigi kool on paljude ühiskonna ees olevate lõimumisprobleemide lahendamise võti, ei saa sidusa ühiskonna loomist lihtsalt koolide ja õpetajate õlgadele lükata tuge pakkumata ning hirme maandamata.
Kardetakse, et teistest rahvustest inimesed kaotavad emakeeleoskuse ja laste õppeedukus võib langeda, kuid vanemad kodus ei oska lapsi aidata kehva eesti keele oskuse tõttu.
Lisaks riigi raha suunamisele taristusse peaks riik otsustavalt suurendama inimkapitaliga seotud investeeringuid eelkõige hariduse kaudu. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et rändeajastul on tuleviku Eesti kool kindlasti veelgi mitmekultuurilisem ja -keelsem kui praegu ning sellega peavad kohanema ka eestlased.