Kuulamine on kunst omaette

EV 100 kunstiprogrammi sündmustest üks esimesi on omalaadne kuulamissessioon, mil nimeks «Sada helimaastikku Stuudios 335». 
EV100 kunstiprojektide koordinaatori Kadi Kesküla sõnul on tegemist huvitava kaasaegse kunsti sündmustesarja avaüritusega ja ka väga huvitava eesti-prantsuse kunstnikepaariga – Laura Kuusk ja Camille Laurel – ühisloominguga. «Nad ilmestavad Eestist väga hästi,» usub Kesküla.

Kui aga kunstisaalis pakutakse midagi kuulata, mida siis täpselt oodata? 
Laura Kuusk ja Camille Laurel jagavad ühist ateljeed Tallinnas ARSi majas. 

Nad on varemgi oma 40-ruutmeetrises ateljees näitusi korraldanud ning siin on nende raamatukogu. Ateljee aknast aga avaneb vaade Tallinna industriaalsele maastikule – tehasehooned, garaažid ja raudtee. Siit sõidavad mööda mitte ainult autod ja bussid, vaid ka lennukid. Ent enamasti paistab aknast ka palju taevast ja ARSi rahulik hoov.

«Soovisime lihtsalt nii mitmekihilist töökeskkonda teistegagi jagada,» räägivad nad kuul(a)misoskust nõudva sessiooni-idee sünnist.

Ning kus olekski parem kuulamiskunsti kogeda, kui mitte ehtsal kunstimaastikul. ARSi majal on ju oma kindel koht Eesti kunstimaastikul. Kasvas see ju Nõukogude Eestis  Kunstifondi Tallinna Kombinaadi hoonest tänapäevaseks kunsti- ja kultuurikeskuseks.

Oluline osa olnust on ka kunstnikepaari raamatukogu.

«Kui me kaks aastat tagasi Prantsusmaalt Eestisse kolisime, siis tõime sõiduautos kaasa kõige olulisema osa oma kunstiraamatukogust. Sedagi soovime nüüd saja helimaastiku sessioonidel külastajatega jagada,» avaldab Kuusk.

Kuidas siis täpselt?

Sessioonidel osalejad saavad pähe juhtmevabad kõrvaklapid ning võivad kogu ruumis vabalt ringi liikuda. Kureeritud heliprogrammiga paralleelselt saab nii näiteks juba mainitud raamatukogust valitud teoseid sirvida.

Meil on siin nii mõnigi haruldane autoritrükis, mis kindlasti huvi pakub,» viitab Laurel.

Teed ja kohvi pakutakse samuti. Kuid kindlasti saab ka hardas rahus vaid klappidesse kanduvatesse helidesse süveneda.

«Samas võib kõrvaklapid peast võtta ning rääkida teiste üritusel osalejatega, tekitada dialooge ja vestelda kuulatud heli üle või arutada olulistel teemadel,» julgustavad kunstnikud.

Igal «100 helimaastikku stuudios 335» sessioonil kuulatakse erinevat materjali vastavalt teemale ja/või kutsutud külalisele.

Klappidest kostuva heli puhul võib olla tegemist nii loengu, helieksperimendi, klassikalise muusika, müra või hoopis tehno-muusikaga. Ning kuna kõik kuuldepildid on vaid klappides kuuldavad, ei sega ruumis olijad naaberateljeedes töötavaid kunstnikke.

Esimene sessioon on kutsutud külalise ehk persoonikeskne.

«Meil on rõõm võõrustada Islandil elavat prantsuse kunstnikku Serge Comte'i, kes toob kaasa valiku oma helimaastikest,» rõõmustab Kuusk. 
 
Kuulamisoskus kui kunst

Ennast peamiselt visuaalsete kunstnikena määratlevad Kuusk ja Laurel on kuulamise ja kuulmisega kunstitasandil ka varem kokku puutunud.

Camille on varem teinud näiteks sellise töö, kus saab kuulata New Yorgi, Moskva, Tallinna, Praha, Grenoble'i ja Pariisi raamatukogude lugemissaalide «vaikust». 

«Töötame Eesti Kunstiakadeemias õppejõududena ja oleme märganud, et tudengitel on võrreldes minu õpinguteajaga uut moodi tajumehhanismid. Järjest keskendumise aeg on lühem, olulisemaks on muutunud ümberlülitamise ja ühenduste kiirus,» kirjeldab Kuusk.

Kas kuulamine on siis omamoodi seisukohavõtt meie mürakeskses maailmas?

«Seda võib küll nii nimetada. Siinkohal arvame müra hulka visuaalse müra. Ning müra, mis otseselt ei pruugigi olla müra,» arutleb Kuusk. 

Ka tunnistab fotograafiat õppinud ja installatsioonimeediumi valdav Kuusk, et talle meeldib justnimelt müra kuulata.

«Näiteks kreeka helikunstniku Yiorgis Sakellariou müra, mida kavatseme ühel edaspidistest sessioonidest ka kuulamiseks pakkuda,» vihjab kunstnik.

Niisiis on aeg kuulata. Ning parim võimalus on alustada kohe, 5. juunil, ARSi majas (Pärnu mnt).

Sest on tõeline kunst, kui otseselt mingit tulemit ootamata lasta mõttel minna mööda helimaastikke, vaadata aknast lennukeid, ronge, pilvi ja telliskiviseina ning kuulata.

«Loodame, et külastajad saavad neilt sessioonidelt materjali uuteks mõteteks – tänu kuulatud helidele, vaadatud raamatute ja peetud vestlustele. See on eksperimentaalne formaat ka meile endile,» tunnistab Kuusk.