«Laste Vabariik» andis välja esimese passi ja asus teele

Et Eesti riigi sajas sünnipäev jõuaks ka kõige kaugemasse Eestimaa külla, tõsteti elamustuur nüüd ratastele. Esimene peatuspaik on Põltsamaal ja ühtekokku on peatusi kokku 53. Millal aga EV100 programmi kuuluv elamustuur sinu kodukanti jõuab ja mida oodata on?

No näiteks, et auto-laval mängitakse teatrietendust ja saab laulu kuulata. Või et näituse- ja näppimisalal on võimalik kõike lähemalt uurida – olgu väljapanek siis Iloni imedemaalt, ajaloomuuseumist või rahvusringhäälingu lasteportaalist pärit. Ning et tegelusalal võib tänu tervishoiumuuseumile inimese kõhuõõnsuse eripärasid  lähemalt vaadelda, paarismehe suusatamist proovida või taaskasutuse imesid lähemalt proovida.

Lapsi oli sel pärastlõunal lossiesisel ikka päris palju, kuid ometi oli kõik nii vaikne – järelikult köitis nähtav ja pakutu sedavõrd, et isegi juba kogenum koolilaps end eksponaati uurima unustas. Rääkimata neist (vana)vanematest, kes rõõmuga isegi lustisid.     

Ühtäkki seisid kõrvuti päris- ja mänguriik. Ent üks polnud teisest väiksem või tähtsusetum. Vastupidi. Mõlemad olid väga-väga olemas. Kui päris-president Kersti Kaljulaid lavale tuli, jäi nii mõnelgi päris-täiskasvanul suu üllatusest lahti: president rääkis päris peast ja jutt läkski meile kohe päris südamesse. Ema ja vanaemana oskas president öelda just neid mõtted, mida laste ja noorte kultuuriaastal asutatud Laste Vabariik oma alusdokumendis sätestab. 

Elamustuurile soove teele kaasa andes avaldas president lootust, et me keegi ei kaotaks kunagi seda lapsemeelsust, mis mängulusti aitab alles hoida. Sest vaid tegemise ja elu-rõõmu põuetaskus hoides saab Eesti kord ka 200. sünnipäeva pidada. Lõpetuseks oli presidendil veel üks suur soov: et me kõik saaksime kõike teha alati koos perega.       

Lossiplatsi kontserti juhtinud Otto Samuel Kahar kinkis südamliku kõne peale president Kaljulaidile «Laste Vabariigi» passi – selle kõige esimese, mis välja antud. Piltki oli passi sisse kleebitud. Presidendil jäi üle vaid oma nimi sisse kirjutada.  

Et aga ka president kõike ja rohkem oma perega koos teha võiks, kinkis Otto presidendile veel kaks ekstrapassi. Laste jaoks. Lastelastele seekord passe veel ei tehtud, sest nii tillukesed on ju kõikjal teretulnud.

Olgu siinkohal veel öeldud, et elamustuurile pääsevad kõik huvilised kõikjal ja tasuta. Ning passi saab alles «Laste Vabariigi» alal ning see eriline dokument antakse kõigile kuni 12-aastastele. Mida täpselt «Laste Vabariigi» kodaniku tunnistusega teha saab, selgub juba passi lähemalt uurides. Kindel on, et selle dokumendi saajal juba elus igav ei hakka.

• VAATA: Veelgi rohkem pilte sündmusest saad näha meie galeriist või juuresolevatele fotodele klikates
• LOE: Ametlikum tekst meeleolukast päevast

MILLEST RÄÄGIB TEATRIETENDUS «KÕIGE PAREM KINGITUS»?

Kätlin Vainola kirjutatud teksti sisu on sügav ja mitmekihiline ning vaieldamatul põnev ka vanemale vaatajale. Peategelasteks on kaks atsakat vanaprouat Hulda ja Gulda, kes elavad ühel väikesel saarel ning peavad vahvat vanakraamipoodi. Vabariigi 100. aastapäeva hommikul pidupäevakooki küpsetama asudes avastavad naised aga, et korsten ei tõmba. Kutsutakse muidugi korstnapühkija, ent katusele ronivad ka prouad ise. Kuna nad sinna siis kinni jäävad, tuleb tuppa jäänutel kook valmis teha. Küpsetuslõhnade saatel arutletakse, mida riigi sünnipäev täpsemalt tähendab ja kas kinke ka saab?

Lihtsakoeline, kuid suurepärane näidend on täis vahvaid situatsioone ja mahlakaid karaktereid. Teiste hulgas näiteks Suitsupääsuke Teele, kes jõuab erandkorras varem (ikkagi veebruar!) lõunamaalt koju ja Tolmurull Asalea, kes igatseb rahu ja kordab pidevalt, et «nii nagu praegu on, on hästi. Peaasi, et miski ei muutu».

Mängu tuleb ka linnapoiss Priit, kel päris-vanaema polegi, kui on mälestust kohast ja inimestest, kellega koos veetnud ta kord toreda suve...

Näidendi lavastas Taavi Tõnisson, kunstnik on Mae Kivilo, mängivad Viljandi kultuurikolledži vilistlased