Riik ähvardab eesti keele õpetajalt kodakondsuse võtta (1)

Abhaasias Salme (kohalike jaoks Psou) külas 1940. aastal eesti peres sündinud Krenstrem on tagasihoidlik inimene. Ta ise poleks arvanudki, et tema lugu võib huvi pakkuda veel kellelegi, ajakirjandusest rääkimata.

Krenstremi eest võitleb aga tema endine abikaasa, sõnakas Virumaa mees Ülo Sinisalu. Seesama harrastusdendroloog, kes pani Lääne-Virumaale Võlumäe parki püsti Tobeduse monumendi valitsusele.

«Minu eesmärk ei ole mitte ainult tema kaitsmine, vaid ka nende sadakonna eestlase kaitsmine Abhaasias,» selgitab Sinisalu, miks ta endise kaasa pärast mitme ametkonnaga võitlust on pidanud ja viimases hädas ajakirjanduselt abi otsib.

Tema kunagine armastus, Sotši lähedal Adleris keskkooli lõpetanud Ilma Krenstrem kolis Eestisse 1958. aastal, et jätkata õpinguid kaubandustehnikumis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Eestis tutvus naine Sinisaluga, abiellus, sai kaks last ning pärast Eesti iseseisvuse taastamist ka kodakondsuse.

Abipalve Abhaasiast

1965. aastast Juhkentali kaubanduskoolis õpetajaametit pidanud naine otsustas 1997. aastal aga ajutiselt tagasi Abhaasiasse kolida. Sealt tuli abipalve: Salme ja Sulevi küla elanikud palusid haridusministeeriumil saata eestikeelseid õpikuid, aidata kohalikele õpetajatele palka maksta ning kaaluda mõne õpetaja lähetamist Abhaasiasse. Tollal oli kahte külla jäänud umbes 300 eestlast.

«Meie külade 113-aastase ajaloo jooksul on esmakordselt tekkinud olukord, et meie lastel pole võimalik koolis isegi mitte emakeeletundides eesti keelt õppida,» refereeris Postimees 1997. aastal Abhaasia eestlaste murekirja. «Sulevi kool lõpetas oma tegevuse rahapuudusel üldse, külas on 12 koolilast, neist kümme eestlased. Salmes ja Getshripshis on kokku 30 eesti koolilast.»

Sama aasta septembris kirjutaski meedia, et palvetele vastati ja haridusministeerium lähetab Abhaasiasse eesti keelt õpetama Ilma Sinisalu.

«Kõik sai alguse sellest, et juunis läksin Abhaasiasse oma 83-aastaseid vanemaid vaatama ja Edvin Nugis (tollane Välis-Eesti Ühingu juhatuse liige – T. K.) palus, et ma mõned aabitsad sealse kooli jaoks kaasa võtaksin,» rääkis õpetaja ise enne lähetust intervjuus Sõnumilehele.

Samas 1997. aasta intervjuus mainis Krenstrem ka Abhaasia eestlaste isolatsioonimuret, mis talle endale nüüd, aastaid hiljem saatuslikuks sai. «Probleem on selles, et sealsetel elanikel ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud sõidudokumenti, neil ei ole sisuliselt võimalik Abhaasiast lahkuda. Ärasõiduks nõutakse Gruusia passi olemasolu. Aga Abhaasias Gruusia passi saada... Abhaas annab käe enne vanakuradile kui grusiinile,» kõneles õpetaja 20 aastat tagasi.

Aastad on läinud, kuid olukord pole paranenud. Ainult eesti keele kõnelejaid Abhaasia külades on vähemaks jäänud. Välisministeeriumi teada võib eesti juurtega elanikke olla seal siiski paarsada. Ka keeleoskajaid leidub, ja seda suuresti tänu Krenstremile, kes seati isegi 2016. aasta keeleteoauhinna kandidaadiks. Kaks tema õpilast on lõpetanud Eestis ülikooli ning töötavad nüüd siin. Veel kahel on see lähitulevikus plaanis.

Õpetab tänaseni

Praegu õpetab peagi 77-aastaseks saav naine ikka Venemaa piiri ääres eesti keelt ja kultuuri. Selleks on tal sõlmitud käsundusleping mittetulundusühinguga Eesti Instituut. Instituudi välisõppe juhi Raina Ventsli kinnitusel õpetab hetkel Abhaasias eesti keelt kaks õpetajat: Ilma Krenstrem annab keeletunde Salme keskkoolis kümnele õpilasele, Taive Naabril on Suhhumis ja Estonka külas viis õpilast.

Mullu suvel sõitis Krenstrem taas Eestisse tööaruannet esitama, lapsi ja lapselapsi külastama. «Otsustasin ühtlasi kiirkorras vahetada aeguvat Eesti Vabariigi passi. Pidin kiiresti tagasi sõitma, et organiseerida eesti keelt õppivate laste saatmist Eestisse keelelaagrisse,» meenutab naine.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) teenindusbüroos tuli jutu sees välja, et Krenstremil on ka Vene välispass, mis naise üllatuseks tõi talle kaela korraliku pahanduse. Amet alustas seepeale menetlust, et temalt Eesti kodakondsus ära võtta, kuna seaduse silmis on ta topeltkodakondne.

«Ajavahemikul 1997–2011 kasutasin sõiduks Abhaasiasse ja tagasi Vene Föderatsiooni viisasid. Tollal oli võimalik saada vaid ühekuulise kehtivusega turismiviisat, mistõttu tuli viisade muretsemiseks Eestis kasutada juhuslike inimeste abi Eesti passi toimetamiseks Eestisse ja tagasi,» jutustab Krenstrem.

See tähendab, et ise Abhaasias viibiv naine pidi sealt kuhugi sõitmiseks oma passi mõnele tuttavale kaasa andma ning volitama kedagi Eestis Vene saatkonnast viisat taotlema. Kuna see võttis kaua aega, oli kulukas ja ohtlik, siis hankis ta Vene välispassi. Nii on tema sõnul teinud paljud Abhaasia eestlased, kes vaidlusalusest piirkonnast välismaale reisida soovivad ning üle piiri Venemaal kaupa ostmas käivad.

Eestis on topeltkodakondsus aga keelatud, kuigi põhiseadus keelab ka sünnijärgsetelt kodanikelt kodakondsust ära võtta. Krenstrem on küll eestlane, aga sündinud Abhaasias.

«Seega, kui PPA tuvastab asjaolu, et isik on saanud lisaks Eesti kodakondsusele ka muu riigi kodakondsuse, algatatakse menetlus Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemiseks,» teatas PPA naisele. Samas anti talle mullu suvel aega Venemaa kodakondsusest loobumiseks. Krenstrem sai aastase pass, mis aegub tänavu juunis.

«Elu sees hoidmine ja esmavajaduste rahuldamine Abhaasias piiriäärses mägikülas on praktiliselt võimatu, kui pidevalt Venemaalt toitu ja tarbeesemeid ei hangi,» selgitab sageli piirkonda külastav Ülo Sinisalu, kelle sõnul oleks ilma Vene välispassita Abhaasia piiri ääres väga raske toime tulla.

«Tal (Krenstremil – toim) tuleks jätkata Abhaasia-Vene piiri korduvat ületamist nüüd juba Euroopa Liidu passiga. Järelikult peab ta Abhaasias olles pidevalt hankima vajalikke viisasid. Kust ning millise aja-, närvi- ja rahakuluga?» küsib mees.

Riigipeal lühikesed käed

Lähiajal taas Eestisse tulev Krenstrem loodab siiani, et politsei teeb talle erandi. Ta peab end Eestile lojaalseks kodanikuks – siin elavad tema lapsed ja lapselapsed. «Siin (Abhaasias – toim) olen ma täitsa üksi, mul pole ühtegi sugulast alles jäänud,» ütleb ta.

Viimases hädas pöördus Sinisalu president Kersti Kaljulaidi poole. Abitu vastus riigipea kantseleist saabus aprillis.

«Olles analüüsinud proua Krenstremi kirjas toodud asjaolusid ning saanud tagasisidet teistelt asjaomastelt riigiasutustelt, vastab presidendi kantselei, et tulenevalt põhiseadusega presidendile määratud pädevusest puudub riigipeal õigus otsustada kodakondsuse küsimusi,» vuristab Sinisalu presidendi kantselei kirja Postimehele ette.

«Kuivõrd kehtivas kodakondsuse seaduses ei ole ette nähtud erandi võimaldamist isikutele, kes on omandanud kodakondsuse abiellumisel Eesti kodanikuga, siis ei ole seadusest kõrvalekandumine erandi tegemiseks kahjuks võimalik ka vabariigi presidendil, kes ei või talle põhiseadusega määratud volitustest üle astuda,» vastas kantselei.

Lisaks avaldati Kadriorust lootust, et Krenstrem mõistab, «et ka riigipead seovad põhiseadus ja selle alusel antud õigusaktid».

Sinisalu ootab, et selja keeramise asemel keegi lahendusi pakuks. Eakas mees pakub ise, et eesti rahvusest inimestele võiks olla topeltkodakondsus lubatud nii idas kui ka läänes. «See looks silla väliseestlastele ja nende järeletulijatele kodumaaga suhtlemisel. Praegune olukord, vastupidi, soodustab hoopis lõplikku võõrandumist,» märgib ta.

Kommentaar

Maige Lepp

PPA migratsioonibüroo juhataja

Eesti kodanikul saab olla üks kodakondsus. Kui inimesel on mitu kodakondsust, siis tuleb tal valida, kummast kodakondsusest ta soovib loobuda.

Andmebaasides ei pruugi alati olla infot selle kohta, kas Eesti kodanikul on ka muu riigi kodakondsus. Topeltkodakondsusest saadakse teada kas vestluse käigus inimesega või siis, kui ta piiripunkti ületab. Selle juhtumi puhul selgus, et teenindusse tulnud naisel oli vaja taotleda uut Eesti Vabariigi passi, kuid tal oli ka Venemaa Föderatsiooni välispass. See tähendab, et tal on lisaks Eesti kodakondsusele veel ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsus.

Naise suhtes alustati kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlus, mis on praegu pooleli. PPA on menetlust pikendanud eelkõige põhjusel, et algselt soovis naine Eesti kodakondsust alles jätta ning loobuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Seni pole ta aga teinud otsust, millisest kodakondsusest loobub.

Seaduse kohaselt tuleb isik, kes on Eesti kodanikuna vastu võtnud mõne muu riigi kodakondsuse, lugeda kodakondsuse kaotanuks. Hetkel on naine jätkuvalt veel Eesti kodanik ja omab kehtivat Eesti kodaniku passi.

Kodakondsuse valik on iga inimese isiklik otsus. PPA on omalt poolt teinud kõik selleks, et naine saaks ise otsustada, millise riigi kodanik ta olla soovib. Eesti seaduste järgi ei ole võimalik teha erandeid ja lubada mõnele inimesele mitut kodakondsust. Ühel hetkel tuleb inimesel endal teha otsus, millise riigi kodanik ta olla soovib, ning lähtuvalt sellest teeb ka PPA oma lõpliku otsuse.

Faktiliselt iseseisev riik

Abhaasia on vaidlusalune territoorium Musta mere ääres, kus elab üle 240 000 inimese. Enamik maailma riike loeb Abhaasiat autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus.

2008. aastal kuulutas Gruusia parlament Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks. Samast aastast kontrollib territooriumi end sõltumatuks kuulutanud Abhaasia Vabariik. Selle iseseisvust tunnustab ühe väheste hulgas Venemaa, kes on viinud Abhaasiasse ka oma väed ning kasutab olukorda oma mõjuvõimu suurendamiseks.

Eesti välisministeerium teatab, et ei soovita Abhaasiasse sõita, kuna see ei ole keskvalitsuse kontrolli all ning Eesti riigi võimalused oma kodanikke abistada on väga piiratud. Gruusia lubab aladele siseneda üksnes keskvalitsuse hallatavalt territooriumilt ja teadmisel. Üle Venemaa piiri Abhaasiasse tulek on Gruusias üleüldse kriminaalkorras karistatav.