Ringmaa isiku kindlakstegemise venimine võis maksta neli inimelu

Tagantjärele targana võib nüüd öelda, et need neli inimohvrit jäänuks parema töökorralduse puhul olemata. Umbes nii võib kokku võtta kõne, mille pidas aasta alguses kriminaalpolitsei konverentsil pommimehe süüasja kohtus lõpule viinud juhtivprokurör Margus Kurm. Postimees toob lugejateni prokuröri kõne põhisisu.

Sündmuste resümee on lihtne. 2003. aasta 19. novembril pidi Tallinnas Pae 23 ühiselamu trepikojas plahvatama järjekordne Märt Ringmaa valmistatud lõhkekeha. Detonaator küll töötas, ent seletamatul kombel jäi põhilõhkeaine – 10,7 kilo trotüüli ja bensiiniga rikastatud ammooniumnitraati – plahvatamata.

Peegelpildis sõrmejälg

Eksperdid said sealt korraliku DNA täisprofiili, mis kattus kahelt varasemalt sündmuskohalt leitud segaproovides sisalduva profiiliga. Mis tähendas, et uurijail oli vaja vaid pommimehelt endalt DNA-proov kätte saada.

Samalt plahvatamata jäänud lõhkekehalt saadi aga ka sõrmejäljefragment. Nagu mitmed Postimehega vestelnud toonased eksperdid tunnistasid, oli tegemist väga raske ekspertiisiga. Sõrmejälg oli nimelt peegelpildis, mille peale tuldi alles hiljem.

Ometi, juba poolteist kuud hiljem – 2004. aasta 5. jaanuaril – teatasid eksperdid, et see on «piisav võrdlusuuringute tegemiseks konkreetse võrdlusmaterjaliga, kuid ei ole informatiivselt piisav sõrmejälje keskkartoteegiga võrdlusuuringute tegemiseks».

Lihtsalt öeldes tähendas see, et leitud sõrmejäljele andis andmebaas vasteks 181 kandidaati. Nende seas oli ka Märt Ringmaa.

181 sõrmejälje fragmendi toona käsitsi tehtavat uuringut olnuks ekspertiisibüroole terve aasta töö. Seetõttu oli arusaadav ekspertide soovimatus suurt tööd ette võtta. Ja siinkohal tulebki sisse nn suur küsimus: mida tehti valesti?

Selle asemel, et marssida otse toonase siseministri Margus Leivo jutule, probleemist rääkida ja see 181 inimesest koosnev nimekiri sel ajal veel siseministrile allunud ekspertiisikeskusest samal päeval kätte saada, hakkas uurimine venima. Nii läks kaotsi hulk väärtuslikku aega. Millal nimekiri ekspertidelt kätte saada õnnestus, jäigi Postimehel korduvatele päringutele vaatamata teada saamata.

Kui nimekiri lõpuks käes, praakisid uurijad sealt välja surnud inimesed, naised ja noored. Kuna pommides oli kasutatud nõukogudeaegseid detaile, arvati nende tegijaks olevat mõni «vana kooli mees».

Ent ometi jäi ka siis nimekirja tublisti üle saja inimese. Sellist hulka kontrollida ei ole iseenesest kaelamurdev ülesanne. Peab vaid kõik inimesed üles leidma, neilt DNA-testi tegemiseks süljeproovi võtma ja järgmisel päeval on vastus käes. Kaitsepolitseinikud asusidki seda «rutiinselt» tegema.

Miks järjekorraga Ringmaani jõudmine nii kaua aega võttis, on raske öelda. Postimees küsis seda eile ka kapolt, kuid vastust ei saanud. Fakt on, et pommimeheks osutunud Märt Ringmaa kodu ukse taha jõudsid uurijad alles 9. novembril 2005. aastal – aasta ja kümme kuud pärast seda, kui valmis nimekiri 181 võimalikust kahtlusalusest, 460 päeva pärast seda, kui ekspertiis oli pommilt Ringmaa DNAd leidnud ja oli õnnestunud saada ka osaline sõrmejälg.

Juba sama päeva õhtuks oli teada, et Ringmaa süljeproov klapib täielikult Pae 23 ühiselamu trepikotta toodud ja lõhkemata jäänud pommilt leitud DNA-profiiliga. Mees peeti kinni. Kui uurijad jõudnuks Ringmaani kas või nädal aega varem, jäänuks ära pommiplahvatus tühermaal, kus hukkus kotti pistetud pommi uurima läinud inimene.

Kelle süü?

Vale oleks teha etteheiteid selle kriminaalasja uurijale. Õigupoolest oli uurija suur töö see, mis kohtus lõpuks süüdimõistva otsuseni viis. Just uurija – mees, kelle nime Postimees avaldamata jätab – oli see, kes plahvatuskohtadelt lõhkekehade jupid kokku korjas, hiljem Ringmaa kuurist leitud tohutut hulka asju kuude kaupa uuris ja neid kuriteokohtadest leitud detailidega võrdles.

Tänu sellele lisati tõendite hulka lauaarvuti korpus, mille sisu oli Ringmaa neli ja pool aastat varem ühes plahvatuses kasutanud. Tõenäoliselt ei osanud Ringmaa isegi arvata, et see korpus võib tema kuuris kola sees alles olla.

Prokurör Kurm teatas kriminaalpolitseinikele peetud ettekandes, et emotsionaalses mõttes oli just see korpus kõige kaalukam tõend Ringmaa vastu, sest seostas mehe otseselt 11. aprillil 2001. aastal toimumata jäänud plahvatusega. See oli üks terviklik asi, millest pool leiti sündmuskohalt ja teine pool hiljem Ringmaa kodust.

Võib nentida vaid seda, et kellegi kaudsel või otsesel süül venis asja uurimine liiga kaua. Kas peaks tegema etteheiteid selle kriminaalasja lahendamisega tegelenud uurimisasutuste toonastele juhtidele?

Mõlemad mehed on tänaseks uues ametis – kaitsepolitsei toonane juht Aldis Alus juhib Ida prefektuuri. Ta keeldus omaaegse saatusliku viivituse asjaolusid Postimehele kommenteerimast.

Toonane ekspertiisibüroo juht Rene Vihalem ütles, et ei mäleta enam aastatetaguseid sündmusi detailselt. «Ma tean küll, kui eksperdid raporteerisid ühel hetkel saavutatud edust, kuid ma ei teadnud asutuse üldise juhina kindlasti põhjuseid, miks see asi lõpuks uurimises venima hakkas,» ütles Vihalem.

Ringmaa mõisteti 15 aastaks vangi

•    Kohus mõistis 2009. aasta 23. märtsil Märt Ringmaa süüdi lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises, mõrvakatses ja kelmuses ning karistas teda 15-aastase vangistusega.

•    Ringmaa mõisteti süüdi 11. aprillil 2001 Tallinnas Punane 15 klaastaarakioski juurde lõhkeseadeldise paigaldamises ja 19. novembril 2003 Pae 23 esimese korruse trepikotta lõhkeseadeldise toimetamises. Kummalgi juhul pomm ei plahvatanud.

•    Samuti mõisteti mees süüdi ebaõigete andmete esitamises Tallinna pensioniametile. Ringmaa esitas pensioniametile valeandmeid sisaldava tööraamatu, mille alusel maksti talle 2001. aasta maist kuni 2005. aasta novembrini alusetult vanaduspensioni kokku 20 255 krooni.

•    Muudes punktides mõisteti Ringmaa õigeks. Süüdistuse kohaselt korraldas Ringmaa aastatel 1998–2005 11 plahvatust, milles hukkus seitse ja sai vigastada kuus inimest, varalist kahju tekitati plahvatustega üle seitsme miljoni krooni.