Muinsuskaitse Selts: nõukogude võim sõdis ka surnutega (3)

Pillaku sõnul rajati tänane Kaitseväe kalmistu tsaariajal, 19. sajandi lõpus garnisoni kalmistuna. Esimesed hauad kaevati kalmistu ühes nurgas asuva kabeli lähedusse. «Seal on hauatähiste seas näha üks suurem kivi, mis on pandud rongiõnnetuses hukkunud sõjaväelastele 1914. aasta veebruaris. See on kõige varasem hauatähis, mis säilinud. Kui Eesti sai iseseisvaks, kujunes tsaariaegne kalmistu sõjaväekalmistuks ja siia hakati matma eelkõige Vabadussõjas hukkunuid. Samuti Vabadussõjast osavõtnuid ja teisi sõjaväelasi,» rääkis Pillak.

Suurem osa tollasest kalmistust hävitati tema sõnul pärast Teist maailmasõda. Enamus eestiaegseid mälestusmärke ja mälestuskivisid on taastatud alates 1990. aastatest, pärast Eesti taasiseseisvumist.

«Üks suuremaid mälestusmärke on Edgar Johan Kuusiku projekteeritud Vabadussõja mälestusehis, mis sai valis 1928. Kuusik oli ka ise Vabadussõjast osa võtnud ja Vabadusristi kavaler. Kui see mälestusehis aastal 2012 taastati, siis selle taastamisprojekti koostas Kuusiku õpilane, arhitekt Tiina Linna,» ütles Pillak.

Mälestusehise lähedusse jääb mälestusmärk «Vaba Eesti eest truu surmani», mille ümbrus oli mõeldud Vabadusristi kavaleride matmispaigaks. «Aga nagu näha, on siia maetud peamiselt Vene sõjaväelased, ohvitserid. Nii et pärast sõda hävitati kõik hauatähised, mis olid Vabadusristi  kavaleridele pandud ja siia peale maeti Vene sõjaväelased. Nagu oleks ka surnute vahel veel sõda edasi käinud,» nentis Muinsuskaitse Seltsi esimees.

Surnud punaarmeelasi maeti tema sõnul nii Vabadusristi kavaleride kui ka teiste sõjaväelaste haudade peale. «Pärast sõda oli mälestusmärke ja hauatähiseid alles jäänud võib-olla tosinkond. Nüüd on plaan taastada need mälestusmärgid ja seda tasapisi tehaksegi. Kui mõne punaarmeelase haud jääb hooldamata, siis pannakse sinna ajalooline hauatähis selle mehe kohta, kes sinna varem maetud oli,» lausus Pillak.

Ta rääkis, et mälestusehis ja teised mälestusmärgid hävitati aastal 1950. Mälestusehisest õnnestus inimestel päästa vaid selle keskne detail. See markeerib urni, milles on tundmatu sõduri tuhk. «See oli küll natuke kannatada saanud, kuid siiski otsustati panna see taastatud ehise juurde. Vabadussõja alguse aastapäevadel ja muudel rahvuslikel tähtpäevadel pannakse siia alati pärgi. Ja mitte ainult kaitseministeerium ja kaitsevägi, vaid ka välisriikide sõjaväeatašeed panevad oma riikide poolt siia pärgi. See on keskne militaarne mälestusmärk lisaks uuele mälestusmärgile, Vabaduse platsil asuvale Vabadusristile,» rääkis Pillak.

Ainus mälestusmärk, mis kalmistul nõukogude aja üle elas, on kalmistut ja selle naabruses asuvat väeosa ühendav väravaehitis. «Sellel pole ei kolme lõvi ega muud sümboolikat või teksti, mis oleks nõukogude võimu häirinud. Tänu sellele on see väravaehitis kõik rasked ajad üle elanud,» ütles ajaloolane.

Väravaehitise läheduses on Eesti Vabariigi kõrgematele ohvitseridele, kindralitele ja admiralidele mõeldud mälestusmärk. Seal on kirjas ohvitseride nimed ja auastmed, kuid nende surmaaeg ja matmiskoht on mitme puhul teadmata. Nad viidi Venemaa vangilaagritesse ja paljud neist lasti maha.

Pillaku sõnul sai kalmistu taastamine alguse just ohvitseride mälestusmärgi tagant, Briti mereväelaste matmispaigalt. « Briti armee ja laevastik tulid Vabadussõja ajal Eesti riigile appi. Siia on maetud need Briti sõdurid, kes sõjas hukkusid. 1994 taastati nende matmiskoht. Kalmistu juhataja tekitas nõukogude ajal brittide matmispaiga varjamiseks selle peale prügi mahapaneku koha ja tänu sellele siia Vene sõjaväelasi peale ei maetud. Kui Eesti iseseisvus taastati, siis see prügi viidi minema ja taastati ka nõukogude ajal hävitatud mälestuskivid,» rääkis Pillak.

Veel üks tähelepanu äratav mälestusmärk on haudade vahel kõrguv suur propeller. Pillaku sõnul on see hiljuti taastatud mälestusmärk Eesti sõjaväelendurite matmispaigal. Algselt oli seal viis propellerit, kuid praegu olevat otsustatud, et esialgu taastatakse vaid üks.

Tänaseks on taastatud ka mälestusmärk Esimeses maailmasõjas hukkunud Saksa sõduritele, mis samuti hävitati 1950. aastal, nii et sellest oli järgi ainult paar müürikivi. See taastati oma endisel kujul mõne aasta eest.

Hekiga on ümbritsetud 1936. aasta Männiku plahvatuse ohvrite mälestusmärk ja mälestuskivid sinna maetud inimestele. «Männikul oli tollal laskemoonaladu, kus tekkis mingi õnnetuse tagajärjel tohutu plahvatus, milles hukkus kümneid inimesi. Nende nimed on siin kõik kirja pandud,» rääkis Pillak. Millegipärast pidas nõukogude võim 1978. aastal vajalikuks plahvatuse ohvrite hauatähised kalmistult eemaldada.

Õpilased istutasid lilli ka teistest eraldi seisvale von Buxhoevedenite hauale. Pillakul on sellegi kohta rääkida oma lugu. «Vabadusristi kavaler parun Peter Eugen Arthur von Buxhoeveden läks 1941. aastal Saksamaale. Eesti oli siis juba okupeeritud, aga ta sai järelümberasumise korras Saksamaale minna. Ta suri Karlsruhes ja oli koos oma abikaasaga sinna maetud. Aga mõned aastad tagasi käisime Saksamaal ja leidsime, et tema hauda enam ei olnud. Sest tema haua tähtaeg, tavaliselt on need tähtajad 25 aastat, oli täis saanud ja taheti sama koha peale keegi teine peale matta. Me palusime oodata, kuni me saame ümbermatmise tehtud. Nii et nad toodi Saksamaalt siia ja maeti Kaitseväe kalmistule,» meenutas Pillak.

«Tegemist on baltisakslasega, kes võitles Vabadussõjas ja teenis välja Vabadusristi. Ja tema kaasaegsed pidasid teda väga eestimeelseks meheks. Ta ei rääkinud mitte ainult puhtalt eesti keelt, vaid rääkis puhast Saaremaa murrakut, sest ta oli pärit Kuressaare alt Muratsi mõisast. Pärast Vabadussõda sai ta oma mõisasüdame tagasi kui Vabadusristi kavaler. Paljud baltisakslased jäid oma mõisatest ja maadest ilma, aga tema sai enda oma tagasi,» rääkis ajaloolane.