Eestlased ei talu lähedat suhtlemist, nagu harrastavad eurooplased (2)

Mis te arvate, kumb käitub tüüpilisema eestlasena, kas Teet Margna või Kristjan Jõekalda?

See on tegelikult kergem küsimus, kui esialgu tundub. Õige vastuse juhatab kätte nende reedeõhtune vestlussaade.

Nii mõnedki külalised, kes Jõekalda ja Margna nädalalõpusaatesse tulevad, aimavad ette, kuidas käituda, kui on kaamerate vaateväljas stuudiosse astunud. Nad on näinud, et paarisrakendina tegutseva duo liikmete stiil on mõnes asjas täiesti erinev. Näiteks selles, kuidas nad tervitavad. Täpsemalt: vahe on distantsis. Nõnda ongi mõni külaline enne saate algust, nagu Jõekalda on juhtunud kuulma, käitumisreegleid täpsustades küsinud: «Nii et Kristjanile käsi pihku ja Teetu võib kallistada?»

Jah, just nii! Sest tõepoolest, meeste distantsisoov teiste inimestega paistab lausa vastandlik. Margna embamised, olgugi ta enda sõnul põgusad, on iseloomulikud kontaktsetele ehk vähese ruumivajadusega kultuuridele, mida kohtab peamiselt Lõuna-Euroopas, Ladina-Ameerikas ja araabia maades. Jõekalda kätlemised, mis sunnivad teist poolt distantsi hoidma, iseloomustavad aga Põhja-Euroopa, Põhja-Ameerika ning Aasia kultuure, kus inimeste ruumivajadus on silmanähtavalt suurem.

Niisiis, õige vastus: kuna Eesti kuulub Põhja-Euroopasse, käitub Margnast suurema distantsisooviga Jõekalda tüüpilisema eestlasena.

Ärge arvake, et selline liigitus kontaktseteks ja mittekontaktseteks kultuurideks on pseudoteadus. Ei ole. Hiljuti ilmunud rahvusvaheline uuring, mis hõlmas inimesi 42 riigist, kinnitab eestlaste kuulumist maailma ühe suurema isikliku ruumi vajadusega rahvuste hulka. Olgu suhtluspartneriks võhivõõras, tuttav või lähedane, hoiavad eestlased neid endast märksa kaugemal kui inglased või sakslased, poolakad või norralased, venelased või ameeriklased, hiinlased või hindud jne.