Metsatöösturid survestavad riiki (1)

Nimelt algatab valitsus peagi eriplaneeringu, mis kaalub rafineerimistehase võimalike asukohtadena Pärnu, Viljandi, Jõgeva, Tartu või Põlva maakonda. Eriplaneeringu eesmärk ongi välja selgitada, kuhu oleks kõige mõistlikum ja keskkonnasõbralikum tehast rajada.

Eile aga saatis tehast kavandav ettevõte Est-For Invest valitsusele kirja, kus tõi välja, et Pärnu, Jõgeva ja Põlva maakond tuleks võimalike asukohtadena maha tõmmata.

Ettevõtte juht Margus Kohava ütles, et kui kuni kümne kilomeetri kaugusel Suur-Emajõest ühtegi sobivat asukohta Tartumaal või Viljandimaal leida ei õnnestu, tuleb tehase Eestisse rajamise plaanidest üldse loobuda.

«Need investorid, kes on meie taga, ei ole valmis seda tehast mujale tegema. Ja kui ükskõik mis põhjusel, olgu see argumenteeritud või mitte, me seda tehast sinna rajada ei saa, siis meie poolt jääb see Eestis üldse tegemata,» lausus ta konkreetselt.

Kui Est-Fori jaoks peaks tulema kõige negatiivsem otsus, rajavad nad miljarditehase ilmselt välismaale. «Praegu ei tahaks neid alternatiivseid asukohti avaldada, aga üks [võimalus] on kindlasti Põhja-Läti,» ütles metsatööstur.

Laiem eriplaneering venitaks protsessi

Kohava tõi välja mitu põhjust, miks häirib neid laiem eriplaneering. Esimene argument on see, et eriplaneering, mis hõlmab võimalike asukohtadena ka Põlvamaad, Jõgevamaad ja Pärnumaad, veniks lihtsalt väga pikaks.

«Selle menetlemine tähendab meeletut ajakulu. Samas oleks see täiesti kasutu, kuna me pole nõus sinna tehast rajama. Kui valitsusel on kedagi, kes oleks nõus väljapoole Emajõge tegema, siis tehku, aga ma ei tea, kes see olla võiks,» põhjendas Kohava.

Tema sõnul oleks näiteks Pärnu maakonna miinus eelkõige kaugus toorainest – suurem transpordikulu mõjutab oluliselt projekti teostatavust ja konkurentsivõimet.

Põlvamaa ja Jõgevamaa võimalike maatükkide asukohad poleks aga samuti head, kuna seal puuduvad tarvilikud võrguühendused.

Seega on ainuke mõeldav variant Tartu ja Viljandi maakonnas asuvad Suur-Emajõe lähedased krundid, mis suudaksid täita kõiki tehase rajamiseks ja toimimiseks vajalikke tingimusi.

«Kui tahaksime sõltuda ainult Eesti toorainest, siis võiksime selle tehase rajada ükskõik kuhu. Aga see risk oleks investorite jaoks liiga suur,» rääkis Kohava. Tartumaa eelis ongi see, et seal on vajalik taristu olemas.

Konkreetsemalt tõi ta Suur-Emajõe piirkonna eelistena välja järgmised asjad: sobilik maatükk suurusega 100 hektarit, piisava vooluhulgaga mageveeressursi lähedus ja sellise kaugusega seotud vajalike servituutide saamise mõistlik tõenäosus, paiknemine piisavalt lähedal toorainele, lähim võimalik raudteeühendus Põhja-Läti suunal ning asjakohane maanteevõrgustik.

Ministeerium kaalub töösturite ettepanekut

Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Anni Konsap ütles, et eriplaneeringu algatamise eelnõu on valmis ja see on saadetud teistele ministeeriumitele kooskõlastamiseks.

Valitsus peaks hakkama seda arutama kas täna või järgmisel nädalal. Ametnik rõhutas, et eriplaneeringuga ei tehta otsust tselluloositehase asukoha kohta, vaid pannakse paika, et seda alles hakatakse protsessi käigus otsima.

Samas oli Konsap nõus Kohava kriitikaga, et planeering tasub algatada vaid seal, kus investoritel on reaalne huvi tehas valmis ehitada. Ametniku sõnul oleks ebarealistlike asukohtade kaalumine koormav nii avalikkusele, kohalikele omavalitsustele, kelle territooriumile sellised asukohad jäävad, kui ka arendajale, kes peab selle kinni maksma.

«Valitsuse korralduse kooskõlastamise üks eesmärk ongi objektiivsetel asjaoludel mittesobivad maakonnad välja praakida või vajadusel sisse tuua – seda tagasisidet ootab rahandusministeerium teistelt ministeeriumitelt, maavalitsustelt ja arendajalt,» andis ta investoritele lootust.

Est-For Invest plaanib Tartu lähistele rajada umbes miljardi euro suuruse investeeringuga tselluloositehase, mis hakkaks töötlema umbes 2,5–3,3 miljonit tonni paberipuitu aastas. Lõpptoodang läheks ekspordiks. Projekti juhib peale Margus Kohava ka teine metsatööstuse ekspert Aadu Polli.