Indrek Saar: laul teeb ju rinna rõõmsaks! (1)

Avaliku elu tegelastele sai esitatud küsimus: «Miks on meil tänapäeval laulu- ja tantsupidu vaja?» Postimees hakkab avaldama mõtteid laulu- ja tantsupeost kaks korda nädalas kuni peo alguseni.

Kultuuriminister Indrek Saar

«Tänapäeva Eestil on eriti laulupidusid vaja. Tuleb vaadata, mida inimesed ise arvavad sellest – kas nende jaoks on kooris laulmine või rahvatantsu ringis kaasa löömine oluline. Viimase kümne aastaga on selliste kooride ja rahvatantsu ringide arv kahekordistunud, mis näitab, et inimesed tahavad seda teha. Mis omakorda näitab seda, et globaliseerumise tasakaalustamiseks pöörduvad inimesed tugevamini oma algse kultuuri poole. Selle jaoks, et kompida latva, on vaja kobada juuri ja teada, kust see kõik alguse on saanud.

Ega siis laul teeb ju rinna rõõmsaks ja see, mille pärast me oma riiki peame ongi lõpuks see, et me saaksime laulu- ja tantsupidu teha, ega ju muud põhjust olegi. Majandusüksusena saame aru, et see ei ole kõige ratsionaalsem otsus, et see on ikkagi oma kultuuri arendamiseks.»

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo

«Selleks, et eestlane olla. Ma arvan, et see on nii oluline osa meie identiteedist, ilma selleta oleks nagu midagi puudu eestlaseks olemisest.»

EV100 programmi juht Jaanus Rohumaa

«Eesti vabariik saja toimkonna juhina ma kõige pealt olen üldse õnnelik, et juubel sattus perioodi, kus meil on nii noorte laulupidu sellel aastal kui ka 2019. aastal 150 aastat juubeli laulupidu – mõlemad on väga suure tähendusega.

Aga miks see laulupidu meile lisaks sellele erakordsusele ja mastaabile väga tähtis on, on see, et ta hoiab püsti meie laulu kultuuri ja tuletab meile meelde, et me võiksime tegelikult ka iganädalaselt ja igakuiselt ja igapäevaselt rohkem laulda, mitte ainult kord nelja aasta tagant kokku tulla või viie aasta tagant, mis see tsükkel on. Ehk et mina sooviks, et see laul kõlaks igal pool ja kõikjal ja üha rohkem. Me küll nimetame ennast laulurahvaks, aga mu meelest me laulame liiga vähe.»

Poliitik Hanno Pevkur

«Laulupidu on Eesti rahvast alati ühendanud ja kui me vaatame laulupeo päris esimest kogunemist kuni tänaste päevadeni välja, siis tegelikult see on miski, mis on eestlastele nii oma, mis aitas meil läbi tulla okupatsioonist ja täna aitab see meil tunda ennast ühtsena. See ongi ma arvan kõige olulisem, tegelikult kõik muu, mis sellega kaasneb – hea emotsioon, võimalus väga paljusid sõpru ja inimesi näha – see on kõik nagu selline lisandväärtus. Ma arvan, et kõige suurem on ikkagi see nii-öelda ühtekuuluvustunde tekitamine.»

Luuletaja Doris Kareva

«See on traditsiooni hoidmine ja see on eestlastele omane, oluline ja armas traditsioon. Ise on sellel aastal plaanis minna. Lapsena laulsin, aga nüüd on lauldud minu teksti.»

Helilooja Erkki-Sven Tüür

«Ma ei ole päris kindel, et ise lähen, aga ma olen oma hinges seal nii või teisiti. Ise olen lapsepõlves seal esinenud. Mulle meeldis niisugune ühine hingamine, see mida me praegu võib-olla nimetamine kollektiivseks alateadvuseks. Laps tajub seda ja just need laulud, millega sa nagu kuidagi hinge põhjas suudad samastuda, mis hoolimata küllaltki tsenseeritud kavast ikkagi laulmisele jõudsid, et nende laulmine pakkus hoopis erilisi emotsioone.»

Kirjanik Berk Vaher

«Kõike on vaja, mis inimesi heas tujus kokku toob, see ongi kõige lihtsam. Seal võib laulda, seal võib omavahel juttu rääkida. Aga peaasi on see, et inimesed tahavad omavahel kokku tulla, sest neil on koos hea olla.»

Poliitik Eiki Nestor

«Kui te tulete korra laulupeole, siis te saate sellise eestlaseks oleku emotsiooni sealt selle ühe peoga, mis kannab teid edasi kuni järgmise laulupeoni. Vahepeal ei ole vaja rohkem selle peale mõelda, kuigi ta tuleb niikuinii meelde, aga see emotsioon iseenesest, mis sellel peol tuleb, see kannab teid järgmise laulupeoni edasi. Oleme ikka uhked eestlased, eksole!»

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskema

«Ühistunde loomiseks, Eesti ühistunde loomiseks.»

Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf

«Selle pärast, et me mäletaksime, kes me oleme, et me oleme eestlased. Meid on nii vähe, ja me suudame nii võimsa ürituse teha, mida teistele ka näidata. Võib-olla sellega seoses me võidame ka sõpru juurde olulisel hulgal. Need külalised, kes seda näevad, näevad meie korraldust. Igal juhul minu külalised, kes on siin olnud, on alati väga rahule jäänud ja imestavad, kui suur korraldus see on nii väiksele riigile. See on minu arvates juba väga piisav, et seda jätkata.»