Majanduskriis mõjus teatriaastale viljastavalt

Madis Kolk, millise hinnangu annate mullusele teatriaastale?

Osa möödunud teatriaasta paremikust tõestab ehk koguni masu viljastavat mõju loovale mõttele. Ma ei taha öelda, et teatrit tulekski pidevalt teha kasinate ressurssidega; on teatrivorme, mida põlve otsas teha ei anna, ja vaidlused selle üle, kumb on õigem, kas institutsiooniline või projektipõhine teatritegemine, ei vii kuhugi, sest mõlemal on oma eelised ja puudused.

Kuid vahepealsed vapustused nõudsid siiski mingit taaskäivitavat värskenduskuuri ja võimaldasid esile tõusta mitmetel kompaktsetel väikevormidel, samas kui möödunud aasta ei pakkunud kuigi palju stabiilset loomekeskkonda nõudvaid suurvorme lavastajatelt, kes enamasti aastast aastasse nominentide reas figureerivad.

Milliseid arengusuundi võiks välja tuua?

Üks lõppenud teatriaasta kõlavamaid märksõnu oli kindlasti «autoriteater», sisulise terminina väheütlev, kuid just oma töövormi rõhutav – omamoodi alternatiiv või koguni opositsioon suurtele teatritele tihti omistatud konveiermeetodile.

On märkimisväärne, et kõik lavastaja-nominendid tõusid sel korral esile autoriteatrina loodud lavastustest, meenutades samas, et autoriteater kui meetod ei kuulu üksnes institutsioonilisele ­äärealale, vaid seda viljeldakse ka riigiteatrite lavadel.

Möödunud aasta oli vaieldamatult «Ühtse Eesti» aasta – selle ettevõtmise sündmusväärtus kõrgus teiste kõrval justkui omaette sfääris ning seda märgib ka parima lavastuse auhind. Kuid eripreemia nominatsioon ei tähenda kategooriat, mis n-ö peavoolu ei mahu, vaid see võimaldab just esile tõsta olulisi nähtusi ja suundmusi.

Minu jaoks oli Ulfsaki «Idiootide» nominatsioon väga oluline, sest tudengilavastused reeglina žürii tunnustust ei pälvi. Ka NO99 esile tõstmine komöödiakultuuri edendamise eest viitab olulisele valdkonnale (või puudujäägile?) meie teatriilmas.

Eelöeldu valgel on aga igati loogiline, et eripreemia laureaadiks sai Tartu Uus Teater, seda nii suunanäitajana kui ka tugevate tulemuste eest. Huvitav on see, et eelmisel kümnendil buumiks muutunud ja praeguseks pisut vaibunud kultuuriloolise teatri suund on leidnud tee just autoriteatri lavale. See märgib vahepeal kommertsialiseerunud nähtuse tõusmist justkui uuele kvalitatiivsele tasandile.

Kui ühtne oli sel korral žürii?

Igaks juhuks rõhutan, et žürii ei ole konsensuslik kogu, nominendid ja seejärel laureaadid selguvad hääletustulemustena ega tarvitse kajastada iga žüriiliikme isiklikku eelistust. Kuid seda avatum ja laiapõhjalisem ju hinnang on.

Hääletamine ei toimu mõistagi tuimalt ja anonüümselt, vaid peetakse ka väitlusi, kus iga žüriiliige püüab kolleege veenda just oma eelistuste nimel argumenteerides.

Seekordne žürii oli selles mõttes ühtne, et mingeid suuri ja vihaseid vaidlusi ei olnud, samas ei mäleta ma oma varasematest žüriiaastatest, et meie laualt oleks läbi käinud nii palju erinevaid nominendi-kandidaate kui tänavu.

Selles mõttes oli eriarvamusi rohkem, sest nagu juba öeldud, eelmine aasta raputas teatri loovas mõttes pisut segi ning tõi seniste vastuvaidlematute favoriitide kõrvale uusi huvitavaid üllatajaid.

Palun põhjendage kõiki auhindu paari lausega, et miks just need, mitte teised.

Urmas Lennuki «Vargamäe varjus» oli väga tundlik töö, kus väheste väliste vahendite ja väikese trupiga ulatuti puudutama suuri seoseid ja seaduspärasid.

Olles ühelt poolt jätkuks Lennuki varasematele Tammsaare töötlustele, ületati seekord eriti veenvalt piir dramatiseeringu ja originaalnäidendi vahel, seejuures alusteose materjali tendentslikult moonutamata.

Koos stsenograafialaureaatide Mihkel Ehala ja Liisa Soolepaga loodi kogu sellest Tammsaare maailmast üks suurvormiline elus keskkond, mis minetas aineselt muuseumihõngu.

Näitlejalaureaadid kandsid märke seinast seina – näitleja võib ju toimida nii lavastajakontseptsiooni täiusliku kehastusena kui ka rolli elavaks mängida režiiskeemi kiuste. Viimane ei tähenda lavastajale vastutöötamist, vaid psühholoogilise paljuhäälsuse leidmist.

Esimest võimalust näitlikustab Nero Urke peaosa lavastuses «Ird, K.», teist aga Helene Vannari kõrvalosa «Keskööpäikeses», kus ta ei jäänud lavastuse tervikkujundit ülal hoidva «-ismi» vangi, vaid laadis selle inimliku sisuga.

Ita Everi Violet Weston «Augustikuus» ja Guido Kanguri Gregory Solomon «Hinnas» on aga mastaapsed psühholoogilised peentööd, mis, võiks öelda, ületasid oma ulatuselt lavastuste endi kontseptuaalsed raamid.