Suur intervjuu! Iluvõimleja Janika Mölder: kui inimene on töökas, saab ta kõike

Eesti kõigi aegade parim ja edukaim iluvõimleja võttis kolm ja pool aastat tagasi oma mehe ja kaks last ning seadis end sisse Kanadas. Aga eksivad need, kes arvavad, et ta on kodumaale selja pööranud. Kaugel sellest!

Selle nädala algul lendas Janika Mölder (47), kes tuli nõukogude aja lõpus NSV Liidu iluvõimlemise koondisega rühmkavas nii maailma kui ka Euroopa meistriks, troopilisse Puerto Ricosse. Kuid mitte puhkama. Hoopis võistlusi korraldama. Ta on viimased kolm ja pool aastat elanud-töötanud peamiselt Kanadas, kuid tegemisi jagub üle laia ilma.

«Sealtpoolt vaadates tundub Eesti nii väike, aga nii oluline,» ütles ta Arterile oma äsjasel järjekordsel külaskäigul kodumaile. «Ükskõik kus ma eestlasena olen, tunnen, et olen meie väikese riigi osa ja minu juured on siin. Ma tahan Eesti asja edasi ajada.»

Eestisse tõid Mölderi sedapuhku Eesti meistrivõistlused iluvõimlemises, kus tema tütar Carmel Kallemaa võitis hõbemedali. Peagi osaleb Carmel ka Kanada meistrivõistlustel, kus esindab eestlaste rajatud võimlemisklubi Kalev Estienne.

Eelmise nädala keskel, päev enne ärasõitu Kanadasse, istus Janika Mölder omanimelises Janika võimlemisklubis sõna otseses mõttes maha, pehmele võimlemismatile, ja selgitas, miks ta otsustas minna Kanadasse, mis seob teda jätkuvalt tugevasti Eestiga, kui karm ja halastamatu on tippsport ning mida ta arvab sisuliselt maailmakodanikuna maailma suurtest probleemidest, alates inimeste tüsenemisest ning lõpetades immigrantide sisserändega.

Kolm ja pool aastat tagasi, kui läksite perega Kanadasse, tõite põhjenduseks, et soovite ellu rohkem pinget, sest see teeb teid õnnelikuks. Olete nüüd Kanadas õnnelik?

Arvan küll, et pinget on, ja õnn on igal pool, kus on mu perekond.

Usun, et olen tugevam, kui olin enne. Olen sattunud seal olukordadesse, mis on väga erinevad sellest, kuidas on asjad Eestis. Viimati korraldasin võistlust Elite Canada – see on riigi meistrivõistluste järel tähtsuselt teine – ning pidin seal sisuliselt jalgratta leiutama. Kui Eestis teab kogu korraldav personal otsast lõpuni, mida on vaja teha, siis seal pidin inimestele otsast peale seletama, mis kell ja kuhu minna, mis selga panna, kuidas ennast liigutada; et kui oled näiteks piirikohtunik, ei saa sa ennast sügada või jalgu tooli peale panna. Pean seal suhtlema täiesti uue seltskonnaga, olgugi nad kõik võimlejad; seal on palju venelasi, bulgaarlasi ja rumeenlasi, endise Nõukogude Liidu treenereid.

Mis Kanadas kõige rohkem õnnelikuks teeb?