Kui Mehhiko jutustab Eesti lugu ehk mis on MEXTONIA

Festivali idee sai alguses Mehhiko-reisist. «Olin üllatunud, kuidas meist nii erinev kultuur siiski omane ja lihtsalt mõistetav oli,» räägib suvise festivali projektijuht Sigre Tompel. 

«Kui Édgar Sánchez siis läinud suvel Eestisse vastukülaskäigule tuli ja kiirelt kohanes, sündisidki esimesed ideed meie linnaruumi värvimisest,» meenutab Tompel.

Mehhiko alternatiivse kunstiplatvormi Nueve Arte Urbano asutaja ja supergraafika idee arendaja Édgar Sánchez González on küll ise signeerinud vaid ühe taolise töö. Ent produtsendina teab ta, kuidas taoline maalipidu toimuma peab ning mida see loojale, linnale ja vaatajale tähendab. 

Me pole harjunud tänavakunstiga, sest meie jaoks seostub tänav pigem sodimisega. Kui erandid välja arvata.

«Oma kodulinnas Queretaros olen toetanud üle 650 seinamaalingu valmimist,» valgustab ta. Ning jätkab: «Mõte on arendada linnaruumi kunsti, luues sotsiaalseid sildu territooriumi ja selles viibijate vahel. Kunstnikele annab maalimine aga väljendusvõimaluse ning teostuse täiesti ainulaadsel tasandil.»

Sánchez tunnistab, et armus Eesti kultuuri momentaanselt. «Teil on väga [elu]jõuline kultuur, mis väljendub kasvõi keele arengus ja kasutuses. Seinamaalinguid luues soovime jäädvustada aga just neid sümboleid, mida teie keskkonnas elades oleme kogenud ja mida te ka ise sügavalt väärtustate.»

Kas nendele eestlaste kultuurijuuri kandvate sümbolite hulgas on ka rahvuseeposest ja šokolaaditahvlilt tuntud Kalevipoeg, jäägu praegu saladuseks. Ent kindlasti on võidukavanditel laulev rahvas. «Laulev revolutsioon on üks teie neljast suurimast sümbolist. Te olete ju ainukordne rahvas, kes ainsana maailmas on suutnud oma vabaduse taastada lauldes. Ja muidugi olete te metsarahvas. Teie maal asub maailma mõistes täiesti harukordne varalaegas: mõelda vaid, lähed metsa ja korjad sealt maasikaid. Või näed põtru ja ilveseid,» on Sánchez vaimustunud.

«Üks vallatu idee oli korraks ka: teha Tallinna Teletornist palmipuu. Seda siiski ei juhtu, sest ennekõike oleme siin ju selleks, et jäädvustada teie kultuuri. Et teie lugu paremini mõista, kogusime kokku ka ekspertide kogu. Nüüd tuleb vaid täiusliku tulemuseni jõuda,» selgitab ta.

Kuhu maalitakse? 

Vabatahtlike kunstnike koostööna saavad uue näo kümned praegu valdavalt soditud ja ilmetud seinad, piirdeaiad, jalakäijate tunnelid üle Eesti. Huvi Mextonia festivali raames teostatavate seinamaalingute vastu on ka hoonete omanikel, teiste hulgas on ka uus peagi avatav Eesti Filmimuuseum. Festivalil luuakse üle 30. seinamaalingu.

Joonistamisele eelnevad mõttetalgud

Eesti kultuurisümbolite väljavalimiseks loodud rahvusvahelises komisjonis tegid koostööd ka Eesti ja Mehhiko antropoloogid ning eksperdid. Teiste hulgas pidas loenguid ka Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu.

«Avasin loengus meie (rahva)kultuuri juuri ja konteksti. Samuti aitasin kaardistada teemasid ja markeerida märksõnu: meri, loodus, mets, teeme ära – vähe sõnu, rohkem tegusid, kultuuripärand, religioosne sünkretism, turvalisus,» kommenteeris Kõivupuu.

Vanemteaduri esmamulje valmivatest kavanditest oli positiivselt ootusärev: «Me pole harjunud tänavakunstiga, sest meie jaoks seostub tänav pigem sodimisega. Kui erandid välja arvata. Ent vaieldamatult on tegemist uudse ja omanäolise projektiga. Osasid kavandeid olen näinud. Loodetavasti eestlased ei heitu mehhiklaste emotsionaalsusest, värvitunnetusest ja kujundite jõulisusest tingitud intensiivsusest, mis meile neist töödest vastu vaatab. Ja sellest, kuidas teine näeb meie kultuuri, pärimust, maad ja rahvast. Me ise hoiame endid ju pigem sordiini all ja näeme asju igas mõttes tumedates toonides. Olen siiski positiivne, sest üldjuhul eestlast see ju huvitab, mida teised meist arvavad,» tõdes ta.

Värvilgi on tähendus

Festivali tööd teostatakse kahe värvipaletiga: esimene on inspireeritud Eesti rabadest, teine aga sinistest ja pastelsetest toonidest, mida kasutatakse Eesti tekstiilides ja puidust majadel.